Lõpuks, kui raha oli otsas, hakkas ta enda mälestusi müüma, mis olid tegelikult hindamatud. Kõike seda ta tegi pereliikmete heaoluks, ohverdades ennast. See viitab sellele, et perekonnal on samuti väga suur hind, kuid igaüks määrab selle ise. Väga suur hind on ka sõnadel, lisaks on neil ka võimu jõud. Seda näeb ilusti Juhan Smuuli teosest ,,Polkovniku lesk", kus lesk ähvardas kõiki, aina lobises ning mõtles mõttetusi välja. Kõike seda ta tegi selle heaks, et teda kuuldaks ning kardetaks. Tema vabanduseks oli see, et ta on polkovniku haige lisk ning arstid ei tea midagi, ei oska isegi õiget haigust määrata. Tema ähvardused ei olnud otsesed, kuid viitasid sellele, et neid võib oodata must tulevik. Inimesed kuulasid teda enese heaolu pärast ning sellest raamatust näeb selgelt, kui suur hind on sõnadel. Sportlased on sellised inimesed, kes on valmis ohverdama kõike heade tulemuste nimel.
"Sa oled olnud mu elu kõige toredam töökaaslane!" 3.3 Emotsioonid töökohal On väga raske tõmmata uks kinni oma nn koduste probleemide järelt ja need tööle tulles ukse taha jätta. Me oleme inimestena tervikud ja kodune elu ning õhkkond avaldab mõju meie töösuhetele ja -võimekusele ning vastupidi. Inimestena vajame me nii tööl kui ka mujal, et meid mõistetaks ja kuuldaks ning et meie vajadustega arvestataks. Meil kõigil on igatsus, et me oleksime kellegi jaoks olulised nii kodus kui ka kolleegide keskel. Keskkond, kus inimesed on julgustatud olema need, kes nad on (eriti väljendama oma tundeid ja vajadusi), võimaldab tõenäolisemalt inimeste täieliku potentsiaali avaldumist. Niisiis võiks töökeskkonnas pöörata nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik tähelepanu
suhtes. autentne ja kriitiline kunst peaks olema määratud läbikukkumisele publiku juures. adorno ei sallinud tonaalset muusikat. autentse muusika näide tema jaoks oli dodekafooniline muusika. tonaalne muusika tundus adornole suurepärase propagandavahendina ja ta põlastas seda sellepärast (vene ja saksa impeeriumi riiklik muusika) tonaalselt väljendab ennast ka massikultuur. «see muusika sureb, ilma et teda kuuldaks, sureb, ilma kajata» kunst lakkab suhtlemast inimestega ja see on ainus võimalus suunduda autentsusesse. dodekafoonia oli pääs totalitarismist. kunstiteosel oli a meelest utoopiline funktsioon, püüd argususest välja, turusuhete ignoreerimine. kunstiteose üheks erijooneks oli adorno arvates lõpetamatus, kunstiteos on märk sellest, et maailm ei ole lõpetatud. utoopilisus tähendab siin, et on veel ruumi, kuhu liikuda. iga autentne kunstiteos ütleb
ja mina! Me kõik oleme tema mõrvarid! /.../ [Kuulajad imestasid.] Lõpuks viskas ta oma laterna maha ning see purunes. Ma tulin liiga vara, ütles ta, minu tund pole veel tulnud. See õudne sündmus on veel teel meie juurde, teade temast pole veel inimkõrvadeni jõudnud. Välgule ja 44 müristamisele on vaja aega, tähtede valgusele on vaja aega, tegudele on tarvis aega, et neid nähtaks ja kuuldaks, kui nad on juba aset leidnud. Nietzsche nimetab jumala surma koguni kaasaja suurimaks sündmuseks, mille tähtsust alles hakatakse mõistma. Aga kuidas seda ikkagi mõista, et jumal on surnud. Me võime sellest aru saada kui tõsiasjast, et usk jumalasse ei juhi enam inimeste käitumist meil ei ole enam kedagi, kes ütleks, mis on hea ja mis on halb. Usk jumalasse on muutunud vaid väliseks, formaalseks: Endised väärtused on
IGA RÜHMA KAKS PROBLEEMI NING LIIKMEFUNKTSIOONID Iga grupi puhul tuleb alati arvestada, et inimesi on kaht tüüpi ning nende erinevad vajadused on võrdselt tähtsad. 148 TÖÖ on rühmale antud ülesanne, millest HOOLITSUS oma rühma liikmete hea- tuleb koos jagu saada. olu eest, olla kindel, et kõik grupis tun- neksid ennast olulisena, et kõikide ideid kuuldaks ning et igaühele oleks grupis tehtud otsus meeltmööda ning vastu- võetav. Et rühm funktsioneeriks laitmatult, on oluline, et TÖÖ ja HOOLITSUSE vahel säiliks tasakaal. Kui rühm keskendub üheselt ainult töötegemisele, võib osa rühma liikmeid tunda ennast kõrvaliste ning solvatutena. Mõned võivad aga tunda, et nemad on ainsad, kes kogu töö ära teevad
kasutas... ja loomulikult sai ta palju kaaslaste tähelepanu. Piisab põgusast tunnistusest, et meil on nüüd aeg edasi liikuda. Toetav õpetaja koputab uksele (valjusti – see peab olema vali, et seda kuuldaks). „Vaban- dust, et tülitan, õpetaja Smith“ ja „vabandage mind“ kogu klassile (kui ta põgusalt pilgu üle nende nägude libistab...). „Teile on õpetajate toas teade.“ „Tõlkes“ tähendab see: „Lahku Ahistamine tööpaigal klassist... Ma võtan praegu üle...“. „Sõnum“ õpetajate toas on lihtsalt „Kelle käes on su klass?“ Provokatiivsest ajaleheartikli pealkirjast võib lugeda „Tööpaik on sõjatanner ...“. Lugedes lähe-
» Felton jäi paigale, liikumatu ja kõhklev. «Ta kahtleb veel,» mõtles mileedi, «ma ei olnud küllal usutav.» Koridorist kuuldus astumist. Mileedi tundis ära lord Winteri sammud. Ka Felton tundis need ära ja ast sammu ukse poole. Mileedi sööstis püsti. «Oh, ärge kõnelge midagi,» ütles ta tungivalt, «ärge rääkige sellele mehele ainsatki sõna, mis ma teile ütlesin, või muidu ma olen kadunud ja teie, teie ...» Sammud aga lähenesid, mileedi jäi hirmunult vait, et ei kuuldaks ta häält, ja kohutavat hirmu väljendava liigutusega asetas ta oma kauni käe Feltoni huultele Felton lükkas mileedi kergelt tagasi, kes langes tugitooli. Lord Winter möödus peatumatult uksest ja oli kuuld tema eemalduvaid samme. Surnukahvatu Felton kuulatas mõne hetke pingutatult. Kui sammude kaja oli täiesti kustunud, ohkas ta nag unest ärgates ja tormas toast välja. «Ahaa!» lausus mileedi, kuulatades omakorda Feltoni sammude kõminat, mis
annaabi.ee 
