mis asus tundmatuses. Maja oli mahajäetud, nägi välja nagu tondiloss. Sealt mööda jooksnud lapsed nägid hirmuäratvat pilti, nad leitsid surnud mehe. Lapsed ei osanud koju minna, kuna nad olid kodust liiga kaugele läinud. Ühel lapsel, Madisel, oli telefon,aga selle telefoni aku oli kohe tühjaks saamas. Nad helistasid politseisse ja küsisid mida teha. Nad ei osanud öelda, kus nad on. Politseinik käskis neil kuulatada, kas te kuulete mingit helisi. Lapsed kuulatasid ja nad kuulsid autode kauget müra. Politseinik ütles, et minge müra poole ja võimalikult ühes suunas.Nad kõndisid kaua, kuni jõudsid autoteeni. Seal nad nägid linna märki nimega Suurekõrva. Poisid helistasid uuesti politseisse ja siis poisid ütlesid, kus nad on ja politseinikud tulid kohe lastele järgi. Poisid rääksid kõik asjad ära, mis nad olid teel olles ja seal kohapeal nägid. Oli juba õhtu ja poisid läksid kõik oma kodudesse.Politseinik ütles ,et homme lähme sinna
Tiinat ja tema ema hukkamõistev kogukond aga halbu. Karjainstinkti ajel tegutsedes on nad ise kui murdev ja halastamatu hundikari, kes hävitab julmalt ja üksmeelselt endast teistsuguse. Ta lõpetab oma jutu mõttega, et tema vastupidiselt pilkajatele on vaba ning teeb mis tahab, läheb kui tahab, lausub veel, et ta põlgab neid ning seab seejärel sammud uhkelt metsa poole. Tiina sõnavõtt oli meeletult mõjuv inimestele ta ümber, kõik tarretusid ning kuulatasid tähelepanelikult mida tal öelda oli. Siis, kui Tiina metsa poole minema hakkas ei järgnenud talle keegi, inimesed olid justkui tema jutu mõju all. Peale seda kui Tiina juba metsa sügavustesse oli kadunud, kostus peale vaikust Vanema Naise ehmunud hääl ,,Püha Jumal! Jaanituli kustunud! See ei tähenda head!" (lk 40) Tiina metsajooksmisele ei järgnenud mingisugust murelikkustunnet või kahetsust. Inimesed olid saavutanud enda eesmärgi, Tiina oli väljatõugatud
uskunud.Lastetoa kell kaminasimsil tiksus valjusti. Tuli hubises ja praksus ja häänus pikkamööda.Nemad aga istusid ikka veel oodates laua ääres. Viimaks ütles Michael rahutult: „ Ta on juba nii kaua ära olnud, eks ole?“ Otsekui vastuseks vilistas ja nuttis tuul ümber maja.Kell tiksus ikka omasoodu.äkki katkestas vaikuse kõva mürtsatus : eesuks langes kellegi järel kinni. „Michael!“ hüüdis Jane võpatades. „Jane!“ hüüdis Michael, ise ärevusest kahvatu.Nad kuulatasid. Siis jooksid nad kiiresti akna juurde ja vaatasid välja.All, otse eesukse juures, seisis Mary Poppins, mantel seljas ja kübar peas ning kandekott ühes ja vihmavari teises käes. Tuul sikutas tema seelikut ja lükkas ta kübara kelmikalt ühele küljele. Kuid Jane’ile ja Michaelile näis, et ta ei pannud seda pahaks, vaid koguni naeratas, nagu mõistaksid tuul ja tema teineteist. Ta peatus hetkeks trepiastmel ja vaatas tagasi uksele.Siis avas ta kärme liigutusega
uskunud.Lastetoa kell kaminasimsil tiksus valjusti. Tuli hubises ja praksus ja häänus pikkamööda.Nemad aga istusid ikka veel oodates laua ääres. Viimaks ütles Michael rahutult: ,, Ta on juba nii kaua ära olnud, eks ole?" Otsekui vastuseks vilistas ja nuttis tuul ümber maja.Kell tiksus ikka omasoodu.äkki katkestas vaikuse kõva mürtsatus : eesuks langes kellegi järel kinni. ,,Michael!" hüüdis Jane võpatades. ,,Jane!" hüüdis Michael, ise ärevusest kahvatu.Nad kuulatasid. Siis jooksid nad kiiresti akna juurde ja vaatasid välja.All, otse eesukse juures, seisis Mary Poppins, mantel seljas ja kübar peas ning kandekott ühes ja vihmavari teises käes. Tuul sikutas tema seelikut ja lükkas ta kübara kelmikalt ühele küljele. Kuid Jane'ile ja Michaelile näis, et ta ei pannud seda pahaks, vaid koguni naeratas, nagu mõistaksid tuul ja tema teineteist. Ta peatus hetkeks trepiastmel ja vaatas tagasi uksele.Siis avas ta kärme liigutusega
tasuks üht ilusat asja, tütar ei teadnud, küsimus esitati emale, kes teadis, tütar oli kurb, et ema nüüd ise ilusa asja endale tasuks saab, selleks oli kringlitükk, aga siiski oli isal ka tütrele midagi ja tema sai endale akuraadio - vanaema kutsus kõiki sööma, aga isa ei tahtnud minna, sest tema sealiha, võid, muna jmt ei söönud, seepärast püüdis ka tütar varjata liha söömist, kui isa kodus oli, ei tahtnud, et isa temas pettuks - raadio hakkas tööle ja kõik kuulatasid seda, mõtiskleti kust see hääl sinna sisse saab - õues oli ilus ilm, tehti pilte tütrest põlle ja rattapumbaga ja vanaemast lillepeenra juures - tütar tahtis ka üksi pilti, kuid koos hanega, isale see pilt ei meeldinud, tema soovis, et tütar teeks ka sirelipõõsas pildi, kus ta otsib seitsme kroonlehega õit - ka emast tehti pilt kapsaid kastmas - ema pakkus, et tütar läheks koos isaga mootorrattaga sõitma, millest tüdruk õhinasse sattus
Kui nad mind sinust lahutavad, (vaiksemalt) kui nad seda teevad, siis... MARGUS. Ära karda! Tule, ma pean minema, päev on juba lõunal. Isa ootab. TIINA (silmi kuivatades). Mine peale, Margus! Küll ma tulen järele. Margus võtab Tiina õrnalt kaenlasse, mida see nüüd vaikselt sündida laseb. Ara. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, seal astub Mari temale vastu. MARI (külmade silmadega). Kuhu sa lähed? TIINA (erutatult). Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid? MARI. Jah. Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad! (Ärritatult.) Ära võrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled! TIINA (haavunult). Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen? MARI. Või küsib veel! Oi, kui süütu! Salalik ja kaval, seda sa oskad! Seda sa oskasid esimesest päevast peale, kui majasse said. Kõige otsas, mis minu oma, olid sa kähe käega kinni
pärast sööki piipu tegi ja ka neile pakkus, ütlesid .nad ei, nad ei tundvat end kõige paremini -- vististi olevat nad lõunaajal midagi söönud, mida nad ei suutnud seedida. 17. PEATÜKK Joe ärkas kesköö paiku ja hõikas -poisse, õhus oli midagi rusuvat, mis näis halba ennustavat. Poisid istusid üksteise ligidale ja otsisid tulelt sõbralikku seltsi, kuigi liikumatu õhu tuim elutu palavus oli lämmatav. Nad istusid vaikselt, kuulatasid ning ootasid. Väljaspool tulekuma oli kõik sügava pimeduse hõlmas. Korraga sähvatas värisev helk, mis valgustas hetkeks ebamääraselt lehestikku ja kustus siis. Järgnesid teised, veidi heledamad sähvatused. Siis jälle üks. Siis läbis puuoksi nõrk oie, poisid tundsid oma palgeil kerget tuuleõhku ja võpatasid, kujutelles, et öövaim oli mööda läinud. Jälle vaikus. Äkki muutis ebamaine välgatus öö päevaks, näidates üksikult ning selgesti iga väikest
juhtida, et ta ei saa laagrist lahkuda. Seda ei või ka ükski teine meist. Kaks tundi pärast saadiku lahkumist teavad teie kirja peast kõik kaputsiinlased, spioonid ja kardinali käsilased, ning teie ja teie osav isik oletegi trellide taga.» «Pealegi päästab kuninganna härra de Buckinghami, aga mitte teid,» tähendas Porthos. «Mu härrad,» ütles d'Artagnan, «Porthose jutt on väga arukas.» «Oodake, kuulge, mis on linnas lahti?» küsis Athos. «Häire!» Neli sõpra kuulatasid. Tõepoolest kostis nendeni trummipõrinat. «Küll te näete, nad saadavad meie vastu terve rügemendi,» ütles Athos. «Te ei mõtle ometi hakata võitlema terve rügemendiga?» küsis Porthos. «Miks mitte?» vastas musketär. «Tunnen ennast olevat vormis ja paneksin vastu kas või armeele, kui meil oleks olnud taipu võtta kaasa vähemalt tosin pudelit rohkem.» «Ausõna, trummipõrin läheneb,» tähendas d'Artagnan. «Las ta läheneb pealegi,» ütles Athos
annaabi.ee 
