haakidega kinni. Tehti ikka sinine. Muu kõik jäi endiseks. Kroogitud kuued ei olnud üleüldiselt tarvitusel, nemad kui ka järgmised pikad kuued ei tõrjunud vana puusadega kuube lõplikult välja, viimast tuli ette ka viimastel pika kuue kandmise aastatel. Peale selle tuli ülikonnale ärmak juurde. Lai linane või villane üleriie oli laia kraega, seda kanti teiste kuubede ja kasukate peal halva ilmaga. Linane rüü sarnanes lõikelt pikk-kuubedega. Põltsamaalt 1926. aastal kirja pandud teate järgi on rüü vana, tarvituselt ammugi ära jäänud riie. Põltsamaa ümbruses tuntakse seda aga väga hästi. Rüüd oli takusest riidest käiste ja kraega mantel, üleriie. Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil
aastal palestiinast Preisimaale kolis. Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest ajast on pärit ka Parisselja rabaleid, millest võib teha järeldusi täielikumatest rõivakomplektidest: lõiked on jäänud aegade jooksul üsna sarnasteks, muutusi on ehetes ja kaunistustes. 15.-16. sajandil asendusid varasemad umbkuued hõlmadega pikk-kuubedega, mis olid meestel ja naistel ühesuguse lõikega. Meeste pidulikuks peakatteks oli kõrge vildist kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk, mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud, siis nüüdsest lihtsalt valged (valge särk või valge linane rüü). 16. sajandi algusest
Eestis üldine. Suuremad muudatused ilmnevad 17. saj Põhja-Eestis. Naised hakkasid kandma käisteta särgi peal lühikest linast pluusi käised. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik. Abielunaiste peakattena levis liniku asemel tanu. Rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.16. saj asendunud hõlmadega pikk-kuubedega. Pidulik peakate kõrge vildist kaapkübar. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi. Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna
Frantsisklaste ordu nimetus on jõuka kaupmehe poja Fransiscuse järgi, kes selle ordu rajas. Nad idealiseerisid kasimuse ja soovisid kuulutada jumalasõna lihtrahva seas, neid oli pruunikas/hall kuub ja selle tõttu olid nad hallid vennad, iseloomulik oli vähenõudlikkus. Dominiiklaste ordu selle rajas hispaania päritolu aadliseisusest munk Dominicus. Ülesandeks oli jutlustada õige usu kaitseks ja neid teati seetõttu jutlustajavendadena. Nemad olid mustade kuubedega e. mustad vennad. Neil oli suur rõhk haridusel. Cluny ordu nimetus tuli Cluny kloostri järgi. Nemad nõudsid ranget kinnipidamist Benedictuse reeglitest. ÜLIKOOLID JA TEADUS Itaalias tekkisid ülikoolid kõige varem. Olid nt. arstikoolid, teoloogia uurimise ja õpetamise keskused ning õpetati õigusteadust, matemaatikat ja loodusteadust. SUURED MAADEAVASTUSED JA NENDE TAGAJÄRJED Eeldused araablastelt võeti üle kolmnurkne puri ja kaardid
RÄHN on lindude puusepp. Neid kirjusid vendi on meil viis liiki, kõik peavad sedasama ametit. Kõige suuremal on must kuub seljas teda nimetatakse musträhniks ja pea peal kannab ta veripunast mütsi. Rohelisi vendi on kaks liiki, neist hallpea-rähn palju tavalisem viimasel ajal haruldaseks jäänud roherähnist (punast on hallpea-rähnil peas vähe või pole üldse). Suur- ja väike-kirjurähn näevad oma kirjude kuubedega otsekui lipitud-lapitud välja, punane värvus (kui seda üldse esineb oleneb liigist, sugupoolest, vanusest) on neil seotud pigem pea ja sabaalusega. Rähnidega seostub mõningaid mütoloogilisi kujutlusi nii on musträhnilt (tra- ditsiooniomaselt küll siililt) võimalik hankida imeheina, mis kõik lukud lahti teeb. Kirde-Eestis on iseloomulikuks nimetuseks toonetikas surmarähn. Ühe kirjapaneku järgi on rähn tekki- nud naisest: Jeesus läinud ühte peresse, kus naine leiba teinud
Tasuja mõtles natuke aega. «Mehed,» hüüdis ta siis, ja tema vali hääl pani 96 nurina korraga vaikima, «ma mõistan küll, et te midagi teha soovite. Me võime peagi tubli töö ara teha. Mis te arvate, ega te munki ja muid säherdusi musti linde üleliia ei armasta?» Meeste verejanuline vastus tunnistas kibeda selgusega, kui vähe tolleaegne ristiusu-õpetus ja munkade «armutöö» nende piinatud poolpaganate südames maad oli võitnud. «Ma lämmataksin kõige selle tõu tema mustade kuubedega ara,» oli Karu Andrese kange sõna. «Siin on töö meid ootamas,» kõneles Tasuja edasi. «Siit ei ole rohkem kui mõni tund ratsasõitu Padise kloostrisse. See klooster on küll veel noor, aga meie vendade vaeva läbi juba väga tore ja rikas, ja kloostrivanemad pidavat oma talupoegi hullemini nülgima kui mõni mõisnik. Me võiksime neile, enne kui nad kaugemalt abi saavad, kerge vaevaga kristlikku alandust õpetada. Kas olete nõus?»
annaabi.ee 
