esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu inimpõlve möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue Vändrasse Särghaua tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastaselt valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Hea lauluhääl ja andekus olid nähtavasti selleks tõukejõuks, miks Vändra koguduse õpetaja ja tolleaegne rahvakirjanik Karl Körber hakkas hoolsa noormehe vastu huvi tundma, võttes ta endale kutsariks. 19 aastaselt asus ta tööle köstrina. `'Perno Postimees ehk Näddali leht'' 1857 aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva nädalalehe, mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Pärnu Postimehe avanumbris pöördus Jannsen esimest korda Eesti rahva poole, mitte enam maarahva poole. Koos Eesti rahva nime kasutusele võtuga õhutas Jannsen ka rahvaluule põlistamist. `'Eesti Postimees'' 1863
W. Masingu "Maarahva Nädalalehte" ning selle mõjul tärkas poisis lapselik unistus hakata kunagi ise eestikeelset ajalehte kirjutama. Sealne pererahvas pidas väga Jannseni loetud kirjavarast lugu. Peagi oli Jannsenil kool ja leer läbitud. Jannsen jäi Masingu austajaks elu lõpuni. Koolivaheaegadel käis ta Ernst Petersoni karju hoidmas. Sealne pererahvas pidas väga Jannseni loetud kirjavarast lugu. 1836.aastal võttis kohalik abipastor Carl Körber Jannseni omale kutsariks. Samuti jäi tal aega õpetada Jannsenile vaimuandeid muusikas ja saksa keeles. Jannsen puutus noores eas väga palju sakslastega kokku ja see on üks põhjustest, miks ta nendega ka hiljem hästi läbi sai. Kui saksa keel selgeks sai, oli Jannsenil palju võimalusi edasiseks eneseharimiseks. Körber toetas Jannseni õpinguid ja aitas tal saada tööd kohaliku köstrina. 19-aastaselt sai Jannsen oma endise õpetaja Kochi abiliseks nii koolis kui ka kirikus.
köstrikooli. 1833.a. sügisel avati Vändras köstrimajas kihelkonnakool, mille ülesandeks oli ette valmistada külakooli õpetajaid ja vallakirjutajaid. Sinna pääses ka kohe Jannsen. Seal sai ta esmakordselt lugeda O.W. Masingu "Maarahva Nädalalehte". Sealt tekkiski esmakordselt huvi hakata ise väljaandma lehte. Kui kool oli läbi ja leeris käidud (1836), võttis kohalik abipastor Carl Köber Jannseni endale kutsariks. Köber õpetas Jannsenile saksa keelt ja laulmist. Saksa keele omandamine avas Jannsenile tee edasiseks eneseharimiseks. 19-aastaselt sai Jannsen- tõenäoliselt Köberi eeskostel- oma endise õpetaja Kochi käealuseks nii koolis kui ka kirikus : ta aitas tollel lapsi õpetada ja hoolitses eeslauljana, et kogudus paremini viisi peaks. 1842.a. lõpul esitas Koch lahkumispalve ja siis pandi Jannsen tema asemel Vändra kösterkoolmeistriks. Jannseni pühapäevased
· ,,Mõistatused"- 2000. aastal ilmunud kogu, mida peetakse uueks erootiliseks Runneliks. "Mõistatuste" luuletused on veidi väsinud, kuid samas rahunenud. Runnel nimetas ,,Mõistatusi" reekviemideks varasemale loomingule. Hando Runnel: ,,Noor olemine on harjumus, millest tuleb vabaneda vahetpidamata." Uued tuuled(1988) Kraavi pervel peatus troika, tehti väike perestroika: kutsar säeti hobuseks, sõitja jäeti kutsariks, ruunad müüdi vorstiks. Misasja teab naine Misasja teab naine absurdist, mis teab tema komparteist niisama ehk tumm teab kurdist või metadoor meiereist; ta ilusaid pilte teab ,,Burdast", teab moode, mis toob ,,Siluett", foksterjerist räägib ja hurdast ning kõigest, mis noobel ja nett; ta rõõmu saab kuulust ja klatsist, ta vaimustub vasikast, ei hooli ta hokimatsist, ei riigimasinast; ta mõnikord mõistmatult kurb on,
On teada vaid üksikud juhtumid, mil noorpaar enne ametlikku algust ka kosjatseremoonia läbi mängib. Pulmad olid vanade eestlaste üks suurimaid pidustusi üldse, neid peeti alati toretsevalt enamasti 2 3 päeva, jõukamates peredes isegi kuni nädal aega jutti. Ka pulmakülaliste arv sõltus suuresti perekonna rikkusest: mõnekümnest inimesest kuni sajani. Pulmade suuruse ja tähtsuse mõõdupuuks oli hobuste arv pulmarongis. Kõige ees sõitis pruutpaar, kutsariks isamees. Nende järel peiupoisid pruuttüdrukutega, siis pruudi ja peigmehe vanemad ning rongi lõpus muu pulmarahvas. Pruutpaari hobuse look oli punutud värviliste lintidega. Aiste küljes kõlisesid kellad. Samas ei olnud pulmapeo korraldamine kõigile eesti talupoegadele jõukohane, siis abistasid neid sugulased ning ka naabrid, kogudes annetusi veimede jaoks, täites pulmakotti pulma kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused
kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma "suurkooliks". Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue- Vändrasse Särghaua (kirjanik Ernst Särgava vanaisa) tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Hea lauluhääl ja andekus olid nähtavasti selleks tõukejõuks, miks Vändra koguduse õpetaja ja tolleaegne rahvakirjanik Karl Körber hakkas hoolsa noormehe vastu huvi tundma, võttes ta endale kutsariks. Jannsen oli innustunud edasiõppimise mõttest, aga et see muul teel võimalik ei olnud, siis pühendus ta vabal ajal oma leivaisa kogust laenatud raamatute lugemisele, oreli-ja klaverimängu harjutamisele ja saksa keele õppimisele. Seejuures sai ta ka Körberilt näpunäiteid ja juhatusi edasiõppimiseks. Suure hoolsuse ja andekusega õppides jõudis ta varsti muusikalises hariduses nii kaugele, et oli küps pidama köstriametit. Esimene töökoht 1838
oli kunigatütar kahtleval seisukohal. Printsi küsimuse peale, et mis talle siis tema juures ei meeldi, ei osanud printsess midagi vastata. Print ütles talle, et tal on võime muuta oma armastatu ilusaks ja seda ta tegigi. Sellest ajast peale olid nad lahutamatud ja abiellusid. Tuhkatriinu e kristallkingake- on muinasjutt tüdrukust, kellel on võõrasema juures raske põli ja kes suure õnne osaliseks saab, kui haldjast ristiema teda aitab. Kõrvits muutub tõllaks, hiired hobusteks, rott kutsariks, sisalikud teenriks.Prints ei saanud Tuhkatriinult silmi. Kui kell lõi kolmveerant kaksteist ruttas ta minema-koju, kus ta võttis vastu oma õed ja võõrasema. Tisel päeval oli ballil samuti tore ja Tuhkadriinu unustas peomelus ristiema manitsused, sest ta tõttas ära alles esimese kellalöögi peale jättes maha ühe kinga.Kuningapoeg lasi nüüd kuulutada, et võtab naiseks selle, kellele see king jalga sobib. Kui kord jõudis Tuhkatriinu
Teised ajalehetoimetajad olid kas kirikuõpetajad, koolmeistrid või ametnikud. Jannseni kõrval olid 1860.-70. aastatel ajakirjanikena tuntumad ja mõjukamad Carl Robert Jakobson ning Jakob Hurt. Eesti rahvuslik ärkamisaeg ja ajakirjandus Johann Voldemar Jannsen 1819-1890 Sündis 16. mail 1819 Vändras möldri ja kõrtsimehe pojana. Poisile pandi nimeks Jaan, perekonnanime sai nende pere paar-kolm aastat hiljem. Õppis Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, oli kutsariks abipastor C. Körberi juures, kellelt sai õpetust muusikas ja saksa keeles. Aastast 1838 oli J Vändras koolmeistri abi, 1842. aastast köster ja kihelkonna (khk)-kooliõpetaja. Nüüdsest kanti ta kohaliku saksa koguduse personaalraamatusse kui Johann Jannsen. Alles 1860. aastate lõpul hakkas ta ajalehetoimetajana kasutama Johann Voldemar Jannseni nime. Abiellus saksa päritoluga piimaametniku tütrega 1843, neil sündis 6 last. Rahamured sundisid katsetama kirjapõllul
annaabi.ee 
