Proosaanalüüs Andrus Kivirähk - Ajaloo Keerises Esmapilgul avanev narratiiv alustab küll tavapärase ,,hommikuse kohvikruusiga akna alla" astudes, kuid siiski koheselt ära märkides et ,,kurjakuulutavaid märke õhus oli juba hommikul", nimetades seda tõdemust tagantjärele tarkuseks. Ilmselgelt on see märge lisatud põnevuse tekitamiseks, looga kaasa kutsumiseks, et kõik ei ole tegelikult nii igav ja tavaline nagu alguses paistab. Narratiivi aineks on siin ilmselt elu ise, selline nagu ta kaasajal on. Päev algab tavapärase hommikuga misjärel esmapilgul tavapärased sündmused ja toimingud võtavad ootamatult tavapäratu, isegi lausa hirmuäratava pöörde ning omandavad
lahtiseks.Tegemist on üsna realistliku, ent vürtsitatud looga, millel on absurdne ja totter lõpp. Novelli jutustamistüüp on järgnev, jutustatakse toimunud loost, kuhu on sisse põimitud kahe tegelase meenutused möödunud ajast. Lugu algab ühe noorpaari üsna tavalise hommikuga nende kodus, ent juba novelli esimeses lauses edastab jutustaja lugejale, et sellel päeval leiavad aset negatiivsed ja tavatud sündmused. ,,Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul ---". Esialgne pisikeste äpardustega päeva algus hakkab üsna kiiresti arenema Kivirähkile omaste rõvedate lugudega, mida selles novellis jutustab meenutustena edasi loo kolmas tegelane, kellele esimesed kaks külla lähevad. Lugeja huvi ja pinge on saavutatud ja kestavad sealtmaalt loo lõpuni. Teoses esineb anakrooniaid: prolepsis, ehk ettevaade leiab aset juba loo alguses, nagu eespool
Andrus Kivirähk „Ajaloo keerises“ Proosaanalüüs Andrus Kivirähki „Ajaloo keerises“ jutustatakse lugu millestki, mis on juba möödunud. Lugu algab erinevate kurjakuulutavate märkidega. “Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul, …, inimene on ju ikka alles tagantjärele tark“ teeb autor lugejale esimeses lauses sissejuhatuse. Ilmselt, et lugejas põnevust tekitada. Järgemööda toodud näited annavad ilmekalt edasi nö tagantjärele-tarkuse (õues sajab vihma, mis muutub järjest tugevamaks, lõpuks paduvihmaks, lambipirn põleb läbi, sukapüksid on katki jne). Loo algusest on aru saada, et midagi halba juhtub. Lugejas
Lumivalge vanamees esimese korruse aknal vahtis neid tardunud pilgul. Jaan noogutas talle viisakusest, aga vanamees ei teinud teist nägugi. Ajaliselt toimub lugu ühes päevas, täpsemalt hommikust lõunani või õhtupoolikuni. Jutustaja on selles teoses olemas, kuid mitte kõige tähtsam. Tema ülesandeks luua pilt toimuvast, et lugeja saaks aru, mis tegelikult toimub. Näiteks loo alguses ütleb jutustaja lugejale, mis kohe ja edaspidi toimuma hakkab, annab sellest väikese aimduse. Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul. Kõigepealt, kui ta nagu tavaliselt oma hommikuse kohvikruusiga akna alla astus, et vaadata, mis ilm on, hakkas ühekorraga sadama paduvihma. Jutustaja näeb kõike toimuvat pealt, räägib sellest, mis toimub tegelase peas. Tema roll on kirjeldada, kuidas tegelased midagi teevad, anda edasi sündmuse kirjeldust. Näiteks siis, kui mees(Jaan), leiab külmkapist tolmurulli, kirjeldab jutustaja seda ning arutleb selle üle, kuidas selline kummaline asi
tualetiuputuses, mille kohta polegi teada, kas tegelased sellest pääsesid. (Ehkki mõnedest esimestes lausetes toodud vihjetest - „Jaan sai sellest hiljem väga hästi aru“, „tagantjärele tark“ jne, võiks eeldada, et vähemasti üks ellujäänu leidus – või siis olid peategelased natuke „prohvetlikud“.) Igastahes, klassikaliselt Kivirähule algavad kurjakuulutavad ja jaburad oomenid loo alguses ja autor ei tee sellest ka sugugi saladust – seesama „kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul“ ja siis need märgid ise: väljas hakkab ootamatult paduvihma sadama, pidevalt vinguv Margit (kellel samuti kõik halvasti läheb), esikus põleb läbi lambipirn, uut pirni ei ole, veel nääklusi, müstiline tolmurull külmkapis, katkised sukkpüksid. Vähemasti Jaanil – ühel kolmest peategelasest ja põhilise vaatepunkti omanikul on pidev tunne, et midagi on viltu ja valesti ning etteruttavalt mainib
südametegevuse ja hingamise lakkamise tõttu. Viljad on kahjutud maiuspalad vaid lindudele, kes jugapuuseemneid põhiliselt levitavadki. Daphne mezerum(harilik näsiniin) Väga mürgine taim. Kõige toksilisemad on viljad ja oksad. Sedavõrd mürgine, et tundlikuma nahaga oksamurdja sõrmed võivad hiljem villi minna ja hammastega oksasikutajal lõpeb metsaskäik tursunud kõriga. Harilikust näsiniinest on leitud 3 toksilist ühendit, mis kannavad omadustele vastavalt väärikalt kurjakuulutavaid nimesid – daphnetoksiin, mezereiin ja dihüdroksükumariin. Liiginimi mezereum tähendab pärsia keeles tapma. Mürgistusnähud: Mürgistus ilmneb esmalt tugeva põletusena suus ja kurgus; sellega kaasnevad peapööritus, kõhuvalu, oksendamine, kõhulahtisus ja verine väljaheide. Rasketel juhtudel järgneb erutusseisund, kehatemperatuuri tõus, pulsi kiirenemine, tekivad hingamise häired ja nõrkus, lõpuks kaob teadvus. Mürgistus võib lõppeda surmaga, lastel võib sellele
Ta täidab mauride juures oma ülesande, kuid reedab Kark Suure armee teekonna. Ta ahvatleb kuningas Marsiliust Karl Suure väge jälitama. Lahingus hukkuvad kõik 12 paladiini. Selle eest maurid hävitatakse. Ganelonile määratakse karistuseks neljakskiskumine. "Rolandi laul" ülistab vasallitruudust ja rüütlivaprust, idealiseerib õiglast ja autoriteetset valitsejat. Eepose autor psühhologiseerib nii oma tegelased kui ka võitluse episoodid, kujutades dramaatilisi olukordi, kurjakuulutavaid endeid, kordusi, tegelaste mitmeplaanilisi karaktereid jms. Üks esimesi teoseid Euroopa kirjanduses, kus on kujutatud rahvustunnet ja kodumaa armastust. Roland oli keskajal populaarne kangelane ka saksa, hispaania, eriti itaalia rahvalaulikute loomingus. (Mihkel lisas: "Kunstiliselt tervik. Palju liialdusi ja ajaloost ei peeta kinni. Sõnum tänapäeva oleks, et valetajad saavad oma tasu, vahel tuleb oma uhkus alla neelata ja teiste paremust tunnistada.") Pilet nr 3 1
annaabi.ee 
