Kunst kui individuaalne keel (0)

Kunst kui individuaalne keel
Aastatuhandete jooksul on keel kujunenud selliseks , et parimal viisil võimaldada inimestel rääkida asjadest, mis on nende ühiskonnas ja kultuuris hetkel olulised. Keel on tähtis osa erinevate rahvaste kultuurist, samamoodi on ka kunst tükike kultuurikoogist.
Inimeste poolt kõneldud keeled ei ole igale rahvale arusaadavad, selle tõttu tahtes mõista võõrast keelt, peame seda tõlkima. Kunsti võime taibata ka ilma sõnaraamatuta, kuigi on kombeks rääkida iseseisvast kunsti keelest. Keelest, mis võib ühendada inimesi rahvusest, usust ja muudest teguritest sõltumata. Iga üks mõistab kunsti keelt vastavalt oma tunnetele, kogemustele ja teadmistele . Olgu see siis muusikakeel, tantsukeel või joonistustest ja maalidest peegelduv jutustus, mida autor endasi annab. See kuidas teksti lugeja teost tõlgenab, on igaühe individuaalse fantaasia vili. Tihti peale võib olla see vili palju rohkem hinge puudutav ja meeldejääv, kui sõnad läbi loomuliku keele.
Keelega puutun ma kokku kõikjal, tahest tahtmata . Enamustel kordadel uude riiki rännates, ei saa ma enda ümber kostvast suminast ja nähtavalt informatiivsetest siltidest eriti täpselt aru. Seda tervikut võib seedida kui kunstiteost­ – sumin kõrvadele on nagu muusika , mida esimest korda kuulen ja ei oska kaasa ümiseda; teeviidad, sildid need on justkui hoopis mõne tänapäeva sotsiaalset kunsti vilelva looja kätetöö. Kui juba nii palju seoseid võib leida kunsti ja keele vahel ainuüksi tänavapildis, siis sukeldudes tõelisesse kunstimaailma, kus kunstimuuseumis, kontserdil või tantsuetendusel kõnetab autori teos meid isiklikult..
Muusikat kuulates või mängides tekib mul omaette jutustus, mille võiks vabalt paberilehele kirja panna. Küsimus on aga selles, kas läbi sõnade või helikunsti on kergem seda teistele edasi anda, et ka kuulajatel või lugejatel tekkiks isiklik kujutelm, sama kehtib ka tantsuga. Tantsus on muusika , mis annab põhilise meeleolu, žestid ja grimmassid- emotsiooni, lavakujundus - teadmise asukohast. Ja kõigest sellest saab üks terviklik jutustus, sõnagi lausumata. Maalide, skulptuuridel, joonistustel jt on kõigil oma lugu rääkida, iga pisidetail, pintslitõmme, värvivalik jne -- kõik need tähendavad midagi. Kunsti keele paremaks mõistmiseks tuleb alati kasuks tükike ajaloo- ja kultuuriteadmisi.
Külastades võõrkeelset draamaetendust on ajurakkudel vaja teha tavalisest rohkem tööd, sest ainukesed vihjed, mis annavad aimdust, millest laval rääkidakse on žestid, emotsioonid ja kujunudus. Totaalselt hakkavad ajud ragisema siis, kui käes on tundmatus keeles raamat, kus parimal juhul aitavad illustratsioonid, kuid loomingu nautimisest siin rääkida ei saa. Mitmeid kordi lihtsam on minna võõramaalasel muuseumisse, sümfooniaorkestri kontserdile või tantsuetendusele, sest seal võib igaüks oma tahtmise järgi loo enese peas lahti mõtestada. Sellepärast on arusaada, miks balletti huvilised unistavad Moskva Suurt teatrit külastada, ooperi austajad soovivad La Scalasse sõita, kunsti friigid läheksid esimesel võimalusel Louvrisse ja klassikalise muusika hindajad istuksid meeleldi Viini Filarmoonikute kontserdil. Hoolimata riigist, kust nad tulevad, kuhu nad saabvad ning mis keeles kõik toimuma peaks.
Tuleb tõdeda, et kergeim ning loovaim viis oma kunsti keele meeli avad, on lihtsalt vaja oma sisemise ahelais oleva kuntsniku vabaks lasta ja külastada muuseumeid, kontserte ja tantsuetendusi ning nautida seda imelist, mida kunst pakub.