Kuni eksisteerivad suurriigid, on sõda vältimatu (0)

Kuni eksisteerivad suurriigid , on sõda vältimatu

Maailmas on palju riike, igaüks oma personaalsete tujude ja egoismiga – nad ei pea ega saagi omavahel klappida. Riigid on kui väikesed lapsed. Neil on omad soovid, unelmad. Et neid saavutada, tulevad ette konfliktid naabritega.
Unikaalsus on teema, milles kõik riigid tahavad sõna võtta, ent ometigi vältida analüüsi – miks? Sest kardetakse olla teistest kehvemad. Sama teema on läbiv põhikoolis: kellel on uuemad „ketsid“, „ägedam“ mobiiltelefon, see on tõeline tegija – teised jäävad „luuserite“ pinki. See on elu paratamatus ; lihtsalt on neid, kellel läheb eksistents edukamalt kui enamusel . Suurriigid on omamoodi õnneseened – neil on suur maa-ala, enamasti küttetagavarad, arvestatav protsent töölisklassi, kes suurendab keskmist sissetulekut ja mõjutab importi -eksporti. Ent kui juba miski hästi läheb, tekib tahtmine ikka rohkem saada. See on inimloomule normaalne omadus – ometigi juhivad ju riikigi kõigest inimolevused. Vahest ka mitte just kõige õnnestuma mõtlemisskaalaga. Siin tekivadki vastuolud: suurriigid lähvad ahneks, väikeriikide mitteedukad juhid ei oska ennast kaitsta – tekib konflikt.
Sõda... õõvastav sõna, nii nagu mõiste isegi. Ainuüksi mõte, et nii väga paljud surevad lahinguväljal mõttetult, samas kui suur protsent võidelnutest sandistub jäädavalt, tekitab külmavärinaid – sõda on kohutav! Paraku vajalik, sest kui vaenutsejad kompromissi ei leia, aga üleüldise progressiooni nimel siiski tahetakse „asjad klaariks rääkida“, tuleb haarata relvad ja võitlusesse tormata. Suurriikidel on see kasulik, et neil on palju rahvast, keda sõjaväkke värvata. Samas väiksemate territooriumide ühendamisel (vähemasti sõja ajaks) tekib eelispositsioon väikeriikidel: kasutatakse erinevaid taktikaid, mis on koos tegutsedes ettearvamatult raske tõrjuda ühtse õppega armeel. Seda kasutas edukalt ära Hannibal II Puunia sõjas, kui läks oma väega üle Alpide Itaaliasse, värvates seltsi erinevaid hõime, kus oli isemoodi väljaõpe igas regioonis. See oli geniaalne idee, mis teda ka aitas.
Sõda on vältimatu, kuni eksisteerib inimegoism, millest pole sugugi kerge jagu saada. Ajaloo jooksul on ikka ja jälle muutunud suurriigid agressiivseks ja naabreid rünnanud, kuid see pole tähendanud väikeriikide kindlat kaotust – vastupidi, ühendades väed on suudetud lahinguid võita. Ainus, mida vaja, on tark liider ja ustavus. Olen veendunud, et kui peakski mõni suurriik alustama III maailmasõda, ühendavad mitmed väiksemad maad oma alad ja sõda annulleeritakse.