kehtestada igale vastutuskeskusele oma eelarve.RP kontoplaan peab olema ülesehitatud sellisena,et see võimaldaks kulude ja tulude kajastamist nii erinevate vastutuskeskuste lõikes kui nende kontrollitavuse aspektist lähtudes. Kulukandja otsekulud kantakse otse kulukandjale.pärast seda,kui majandusüksuses on loodud kulukohtade klassifikatsioon,järgneb kulukohtades vaadeldavate kaudkulude sidumine kulukandjatega ja objektiivsete jaotuspõhimõtete kujundamine kaudkulude jaotamiseks kulukandjatele. KULUARVESTUSE PÕHIMÕTTED:sõltuvalt sellest,millistel eesmärkidel ja missugust infot juhtkond vajah,valitakse kuluarvestuse põhimõtted.enamkasutatavad nendest on täiskuluarvestuse põhimõte(kõik kulud jagatakse tooteühikutele saades ühiku kogukulud,sealjuures otsekulud kantakse tooteühikutele otse,kaudkulud kogutakse kõigepealt
koondplaan. Seega allüksused kasutavad tippjuhtkonnale info edastamiseks ,,alt üles" meetodit ning tippjuhid annavad tagasisidet ,,ülevalt-alla" meetodil. 21. Alternatiivsed eelarvestamise meetodid: staatilised või paindlikud eelarved Staatilised eelarved Staatilises eelarves tulud ja kulud on arvestatud ühe konkreetse tegevusmahu juures. Staatilise eelarve koostamiseks kulud on liigitatud lähtuvalt nende seosest kulukandjatega enamasti otse- ja kaudkuluks. Paindlikud eelarved Paindlik eelarve võimaldab eelarvestada tulusid ja kulusid erinevatel tegevustasemetel. Koostamisel kasutatakse KMK analüüsi. Kulud on liigitatud muutuv- ja püsikuludeks. 22. Missuguseid tegevusi hõlmab eelarvekorraldus? Eelarvekorraldus hõlmab: · Eelarvekomitee moodustamine · Eelarvestamisega seotud tööülesannete jaot. · Eelarvejuhendi koostamine · Esialgse eelarvevariandi välja töötamine
Samas peavad nii kululiikide kui ka kulukohtade arvestus olema ökonoomsed ja efektiivsed. Kulukohtade liigse liigendamisega võib nõrgestada toodangu arvestuse ja omahinna kalkuleerimise teostuslikku poolt ja suurendada arvestustööde mahtu. Kokkuvõttes ei tohi kulukohtade arvestuse realiseerimisel kulud kasvada enam kui tulud süsteemi kasutamisest. Kulukohtade arvestus on olulisel määral suunatud kaudkulude (eelkõige üldkulude), milliseid ei ole võimalik otseselt siduda kulukandjatega, kujunemise võimalikult objektiivsete lähtealuste määratlemisele. Kulukohtade arvestus põhineb korrektsel kulukohtade klassifikaatoril. Kaudkulud mõjutavad kulukandjaid e. kuluobjekte ühiselt, mis teeb nende jaotamise kulukandjatele äärmiselt komplitseerituks. Ometi oleks vajalik ettevõtetes üldkulud, eriti kus nad moodustavad olulise osa ettevõtte (tootmislikest) kuludest, võimalikult põhjuslikele aspektidele tuginedes, seostada lõpptoodanguga
, ettevalmistusos. jt.); · tootmisprotsessi kohad (seadmed, operatsioonid, montaaz, värvim., pakendus jt.); · abitootmiskohad (katlamaja, seadmete hooldusjaosk., mehhaanikajaosk. jt.); · turustuse kulukohad (ekspeditsioonios., turustusos., reklaamios. jt.); · üldhalduse kulukohad (rp., personalios., juhtkond); · muud üldised kulukohad (söökla, ehitus-remondijaosk., arhiiv). Järgneb kulukohtade arvestuse raames 2 olul. ül. lahendam.: 1) Üldkulude (kaudkulude) sidum. kulukandjatega - lähtut., milliseid kulukohti eri kulukandjad (nt. tooted ja tootegrupid) kasut. Aluseks e/v tehnol. protsessi kaardistuse tulemused. 2) Objektiivsete jaotuspõhimõtete kujundam. - jaot. üldkulud kulukandjatele, lähtut. üldkuludele mõjuvatest tootmisteg. Kulukandjate arvestus - selgit. millises mahus on eri kuluobj. tarvis tehtud e/v-s kulusid. Kulukandja otsekulud kant. üldjuhul otse kulukandjale. Peam. ül.: 1) omahinna kalkul.;
(Karu, 2008, lk 87) Traditsiooniline kuluarvestusmeetodite puhul kasutatakse üldkulude jaotuseks tavaliselt töötundide, masintunde või põhitööliste töötasu (Haldma & Karu, 1999, lk 116). Tegevuspõhine kuluarvestus on kulude arvestus meetod, mille abil arvestatakse kulud kuluobjektile (tootele, teenusele), lähtuvalt nende kulude seosest ühe või teise tegevusega, kasutades tegevuspõhiseid kulukäitured (Karu, 2008, lk 250). Ressursid seostatakse tegevusega ja tegevused omakorda kulukandjatega lähtudes oluliste tegevuste kasutamisest. Tegevuspõhine kuluarvestus lähtub kulukäiturite põhjuslikusest tegevuste suhtes. (Glad & Becker, 1997, lk 26) Üks tegevuspõhise kuluarvestuse ja juhtimise juurutamise aluseid on see, et üldkulusid ei kasutata erinevate toodete tootmiseks ühtlaselt, vaid vastavalt tegevustele, mida konkreetse toote tootmiseks tehakse. Seetõttu tuleb igal juhul eraldi vaadelda üldkulude jaotust
väljatöötamisega. Objektiivsete jaotuspõhimõtete kujundamisel selleks, et jaotada kaudkulud kulukandjatele, tuleb lähtuda kaudkulude asjaoludest, mis tingivad vastava kululiigi tekke vaadeldavas kulukohas. Pärast seda, kui majandusüksuses on loodud kulukohtade klassifikatsioon, järgneb kulukohtade lõikes arvestuse kujundamise käigus kahe olulise ülesande lahendamine: Kulukohtades vaadeldavate kaudkulude( üldkulude) sidumine kulukandjatega; Objektiivsete jaotuspõhimõtete kujundamine kaudkulude jaotamiseks kulukandjatele. Kaudkulude sidumisel kulukandjatega lähtutakse sellest, milliseid kulukohti erinevad kulukandjad ( tooted, tootegrupid jm. ) kasutavad. Järgnevalt mõned võimalused kulukohtade kujundamiseks sõltuvalt ettevõtte tegevusvaldkonnast või tehnoloogilisest skeemist: · tooraine soetamise või ettevalmistamise kulukohad (näiteks varustusosakond, tooraine ladu);
annaabi.ee 
