Laanemets: niiskus- ja toitetingimused keskmised, kuusk, ka kask, haab, mänd, alustaimestus jänesekapsas, laanelill, kattekold, ülased Salumets: veega hästi varustatud, viljakatel muldadel, liigirikas; laialehised puuliigid*, ka kuused, sinilill, kopsurohi, seljarohi, naat, ülased, suured sõnajalad, angervaks 4. Mis on niidud? Niidud on mitmeaastaste rohttaimede kooslused, mis kuuluvad laiema mõiste — rohumaa — alla, hõlmates veel kultuurrohumaid. 5. Kuidas tekivad lamminiidud? Nimeta tuntuim lamminiidu ala. Kui jõed või ojad üleujutavad madalad kaldad, eriti kevadise suurveega. (madalatele kallastele uhutakse hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks) Leidub laialdasemalt Kesk- ja Lõuna-Eesti jõgedel Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres, kus on halb vee- ja õhureziim 6
aluspinnal(Joonis3).Gleimullad moodustavad omadustelt väga vaheldusrikka Joonis 3. Mullastik muldade rühma. Nende ühiseks tunnuseks on kõrge põhjaveeseisu või ülavee tõttu kujunenud sinakas- või rohekashall gleihorisont. Pindmine horisondiks on osaliselt lagunenud toorhuumus (Estonica, 2009) Lääne-Eestis võib leida: · soostunud männikud, · lubjarikkas keskkonnas kujunenud gleimuldadel soostunud lehtpuumetsasid · kultuurrohumaid ning põlde. 6 Matsalu ümbruses ja Haapsalus on omapärased viirsavitasandikud. Nimetus tuleneb savi viirulisusest, mis on seotud settimise rütmiga (Arold, 2005) Joonis 4. Eesti geoloogiline aluspõhi 5. Taimestik Lääne-Eesti tasandike taimkatet iseloomustab niitude ja puisniitude, soode, luhtade ja roostike rohkus. 20
inimese poolt ümber kujundatud looduslikku kooslust, mis sellisena püsib mõõduka inimmõju, eeskätt niitmise ja karjatamise abil. Poolloodusliku kooslusena mõistetakse puisniitu, puiskarjamaad, rannaniitu, lamminiitu, soostunud- ja sooniitu, loopealset, kadastikku, nõmme või aruniitu. Kuni 20. sajandi keskpaigani toodeti taludes põhiline rohusööt poollooduslikelt rohumaadelt. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli kultuurrohumaid vaid 3,4% kogu rohumaa pindalast. Mehaniseeritud tootmisele üleminekuga kaasnes madalama tootlikkusega rohumaade kasutamata jätmine ja seetõttu on viimase poole sajandi jooksul poollooduslike koosluste pindala oluliselt kahanenud. Puisniitude pindala on viimase 70 aasta jooksul vähenenud ligi sada korda, praegu on Eestis niidetavaid puisniite u 1500 ha. Eestis on heas seisukorras loopealseid 9000, hooldatavaid luhtasid u 15000, puiskarjamaid 3000 ha. 2007
Mullaomadused 1.Soolsus rannaaladel - ainult halofüüdid taluvad (Eestis siiski soolsuse mõju vähene); 2.Toiteained - määravad produktiivsuse ja seeläbi ka konkurentsitingimused. 3.Mulla happesus - aluselistel muldadel suurem liigifond ja liigirikkus; happelisi muldi talub oluliselt vähem liike; 1.Madalad rohustud 10-50 cm, alvarid, saliinsed rannaniidud, osa pärisaruniite. 2.Keskmised rohustud 50-150 cm, tootlikumad pärisaruniidud, majandatavad luhaniidud, suur osa kultuurrohumaid. 3.Kõrged rohustud >150 cm, roostikud, mõned luha- ja rannaniidud. Koosluste heinasaagivahemikud Tüüp Niiskustingimused Heinatoodang(kg ha aastas) Puisniidud ja puiskarjamaad Kuivad 1200-2000 Niisked 1200-2300
· ajalooline väärtus traditsiooniline eluviis ja maakasutus; · kõrge liigirikkus; · haruldaste ja ohustatud liikide kaitse; · esteetiline väärtus maastike kaitse; · majanduslik aspekt ökoloogiline põllumajandus, ökoturism, rekreatiivne väärtus; · koolituslik ja teaduslik väärtus. Pärandkoosluste kadumise põhjused: 20.saj. algul hoogustus põllunduse ja metsanduse eraldumine, s.t. mõlemaid sooviti intensiivistada, edumeelne oli rajada kultuurrohumaid ning piirata metsades karjatamist. II Maailmasõja aegne tootmise vähenemine ja paljude Saaremaa- ja Läänemaa külade tühjenemine. Pärast sõda algas kollektiviseerimine, mille tagajärel hakati kasutama enam kultuurrohumaid, traditsioonilised maastikud kuivendati ja puhastati puudest või anti metsafondi ning rajati noorendikud. 1990-l toimus maakasutuse struktuuri ja intensiivsuse järjekordne drastiline muutus.
aastaid umbrohupuhtana. Lehmakarjamaal leviv võilill ei talu lammaste tihedat ja madalat kärpimist. Vanade, võilillede poolt risustunud rohumaade karjatamisel lammastega langeb ta taimikust välja. 3.2.5. Karjatamise läbiviimine Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Paljudel juhtudel kasutatakse lambakarjamaaks looduslikke alasid. Tänapäeval on palju vanu kultuurrohumaid. Kui neil ei ole lammaste karjatamist segavaid tülikaid umbrohtusid (ohakad, takjad), siis süsteemikindla karjatamise ja hooldamise tagajärjel kujuneb sellisest rohumaast rahuldav lammaste karjamaa. Tiheda kärpimise ja hooldusniidete tagajärjel langevad kiiresti välja kõrgekasvulised ja lammaste söödaks mittesobivad kõrrelisteliigid kui ka rohundid. Rohu tagavara peab olema 3...5 tonni hektari kohta (s.o. 3...5 kg rohtu 10 m2 kohta)
Ammendatud turbavaruga alad tuleb taaslülitada tootmisprotsessi. Lammimullad on perioodilise üleujutusega orulammidel ja järvetasandikel. Neil on otsene seos veekogude ning naaberalade veerežiimi ja keskkonnapuhtusega. Lammimuldade alale sobivad kõige paremini looduslikud rohumaad, sest neil pole võimalik rakendada ühtki agrotehnilist võtet, mis jätaks mõjutamata jõe või järve. Süvendatud jõgede lammidele tuleks mitmesuguseid võtteid rakendades rajada kultuurrohumaid, vältimaks nende alade umbrohtumist ja tootmisprotsessist väljalangemist. Sooldunud rannikumullad on Lääne-Eesti ja saarte lausrannal paiknevad noored mullad, sisaldavad mereveest neelatud soolasid. Nad ei sobi kultuurkõlvikuteks ega suuda ka rannalähedast merd naaberaladelt valguvate saasteainete ning metallorgaaniliste ühendite eest kaitsta. Seda asjaolu tuleb silmas pidada mis tahes glei- ja leet-gleimuldade parandamisel ja kasutamisel Lääne-Eestis ja saartel.
annaabi.ee 
