hingavad loomad välja metaani ja seda sisaldab ka nende sõnnik) . Ülikoolide andmetel paisatakse aastas atmosfääri üle 500 miljoni tonni metaani, millest kolmandiku põhjustab just karjakasvatus. Näiteks Austraalias langeb veiste "süüks" umbes 1618% metaanist, mis sealmail õhku paisatakse. Nii on püütud mitmetes riikides, sealhulgas ka Eestis kehtestada kariloomade "metaanimaks". Lehm sööb aasal rohtu. Õhtupäike kuldab tema sarvi. Eemalt kostab hobuse hirnatus. See idüll on tagatud tänu bakteritele. Lehm saab rohtu seedida vaid tänu oma kõhus elavatele mikroobidele. Need lagundavad heina ja eristavad metaani. Sõraliste ja kabjaliste karjad paiskavad atmosfääri tohutul hulgal metaani. Nii nagu ka soodes ja prügimägedel elavad bakterid. Metaan on üks kasvuhoonegaasidest. See soojendab Maad. Soojas kasvab rohi kiiremini. Lõppkokkuvõttes reguleerib lehm nõnda oma heina kasvu.
Sünnisärgiks selga said ju surirüüd. Althõlmalapseks sündind, ilma meelest väär, kõvasti su külge kasvand minu süameäär. Juba kolmat õhtut valgma pardal käin: ikka ma ei raatsind, kas siis täna täin? Haarvamalt kui seni lookleb lainte kään. Kaugemal kui seni seisatama jään. Küllap sinu poole kisub vete kiim. Suru suu mu rinda: soojalt voolab piim. Ära, ära pelga nõnda, sule laug: alles kaugel lukmeid lõgistamas haug Kuutõbine Kuu nüüd kõike vahastand: kuldab riismeid, vana kolu, räpast, sapist meeleolu, kõik mu mured lahastand. Päeval ramb ma, jõuetu, majatu ja õuetu. Nüüd ma lendan, üle linna otse õnne tõstan rinna; asjata ma ahastand. Päeval nätskeis soontes veri pole tuli, pole vesi, podiseb vaid tasakesi. Nüüd kõik tuuled mulle päri! Jätsin koitand sängirahked, majalised kurilahked, jätsin naise, jätsin nime. Nüüd ma, nüüd ma leian ime: öö ees - avar ulgumeri! Abja Gümnaasium, Birgit Karu, 11.klass
Kuutõbine kaldal vahuline paist? Kuu nüüd kõike vahastand: Otsin oma kirel' ust. kuldab riismeid, vana kolu, Maha kõik, mis lõtv ja lame! räpast, sapist meeleolu, Tiibadest saand takust hame, kõik mu mured lahastand. kuigi homme kannatame, Päeval ramb ma, jõuetu, täna lennata on lust! majatu ja õuetu. Uuria naine! Uuria naine! Nüüd ma lendan, üle linna Sa mu pääs ja sa mu paine. otse õnne tõstan rinna; Nagu need kaks kiivast kassi asjata ma ahastand. löönd üksteise üle sassi,
Tallinn: Tänapäev. Hellat, H.-K. (2007). Artur Alliksaar mälestustes. Tartu: Ilmamaa. Kalda, M. (1991). Eesti kirjanduse ajalugu V köide 2. raamat. Tallinn: Eesti Raamat. Muru, K. (1987). Kodus ja külas: Märkmeid Artur Alliksaare luulest. Tallinn: Eesti Raamat. Kruus, H. Artur Alliksaar. URL=http://www.hot.ee/hanneshotee/alliksaar.html. 07.01.11 Kull, A. Ammendamatu Alliksaar. URL=http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/98/04/16/ tartu/uudised.htm#kuues. 07.01.11 Kull, A. Artur Alliksaart kuldab mälestuste sära. URL=http://www.postimees.ee/111107/ tartu_postimees/kultuur/292545.php?artur-alliksaart-kuldab-malestuste-sara. 07.01.11 19
aastate eest sinna olid istutatud. ... koolmeistril olid pisarad silmas, kui eile sellest juttu tuli, et need puud maha on raiutud. Maha raiutud! Ma võin hulluks minna, ma võiks tappa selle koera, kes seal esimese kirvehoobi andis. Mina, kes ma jääks leinama, kui mul õues paar sellist puud kasvaks ja üks neist vanaduse kätte sureks, - mina pean seda nägema. Lk. 75- Kui vaatan aknast välja kaugele mäekingule, mille kohal hommikupäike tungib läbi udu ja kuldab vaikset rohumaad, ning taamalt lookleb minu poole tasane jõgi raagus pajude vahel, oo, kui seal see kaunis loodus mu ees nii liikumatult seisab nagu lakitud pilt, ei suuda kogu see silmarõõm pumbata piisakestki õndsust mu südamest ajju, ja ma seisan Jumala palge ees otsekui kuivanud kaev, otsekui mõranenud pang. Lk. 87- Eile õhtul kiskus mind õue. Korraga oli tulnud sula, ma kuulsin, et jõgi on üle kallaste
suurus pole teada, kuid mille suurest hulgast annavad tunnistust «piiritusekuningate» uhked häärberid päris paljudes rannakülades. Eestile ei teinud see keelatud äri mingit kahju, kuid korra ja seaduse nimel ning lugupidamisest sõbraliku naaberriigi vastu püüdsid politsei ja piirivalve seda igati takistada. Ses võitluses ei puudunud öised haarangud, vinguvad kuulid, konfiskeeritud sõidukid ega muidugi ka ohvrid. On veider, et rahvasuu kuldab peaaegu et kangelasteks nii panga-, mere- kui maanteeröövleid; piiritusevedajatega on sama lugu. Olles õiglased, tuleks hea sõnaga meenutada ka nende püüdjaid, nagu Toomas Roo. 6. osa: armastusest ja sõprusest Jätkub 1925. aasta suvi, mis eduka piiritusevabrikandi külaliseks olles kulgeb nii Toomale, Indrekule, Maretile kui Adelele esialgu üsnagi idülliliselt. On aega jalutada pargiteil, harrastada suplemist sportlikkus oli moes ja vestelda kirjandusest.
annaabi.ee 
