Organisatsiooniline ettevalmistus Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme täiesti salajase määrusega määrati Eesti ,,kulakute" väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine. Esiteks määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Teise määrusega lisati veel 128 ,,kulakuperekonda" ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud ,,kulaklike" majapidamiste realiseerimise kord. ,,Kulakute" vara ja kariloomad (v. a. isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse. 1949. aasta märtsikuus umbes kümme päeva enne küüditamise algust kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär
Selline teose ülesehitus kattub ka Leberechti jutustuse üldise skeemiga. Pjotr Izmestjevi 1955. aastal ilmunud käsitluses peetakse teose põhikonfliktiks klassivõitlust Koordi küla töötavate talupoegade ja kulakute vahel. See omakorda määrab tegelaste arenemise, toob esile Paul Runge mehisuse ja näitab kulakute alatust ja moraalset langust. Izmestjev leiab, et muutuste teravust näitas Leberecht eelkõige läbi tegelaste mälestuste ja perekonnalugude, ühtlasi Kurvesti ja Koori kulaklike majapidamiste iseloomustuste. Erilist rolli mängis Johannes Vao tegelaskuju. ,,Asi on niisugune, et ma ostsin selle Tartus Jänese juurest viisteist aastat tagasi ... Paistis teine hea ja tugev olevat. Aga täna hommikul hakkasin end tööle seadma, - mõtlesin, mida kehvemat selga panna töö juurde? Liina ütleb: ,,Pane oma vana ülikond, see tuleb niikuinii varsti minema visata..." ,,Kuidas vana," mõtlen. Vaatasin põhjalikult järele, ja ongi
väljaselgitamist. Kulakuteks peeti talupoegi, kes olid kasutanud palgatööjõudu või/ja omasid põllutöömasinaid. Neile pandi peale kõrge põllumajandusmaks ja hiljem suurendati tuntavalt põllumajandussaaduste riigile müümise norme. Seejärel suurendati makse ja müüginorme ka teistel taludel. 1948. aasta alguseks oli Eestimaal kollektiviseeritud tühine osa (0,03%) kõigist talupidamistest. Suurendati veelgi maksusurvet ja riiklikke normkoormisi ning kulaklike talude arvu. Sellisel moel hakati ette valmistama ,,kulakluse kui klassi likvideerimist". ,,Vallas valvas korda partorg, kes määras inimesi kulakuteks. Minu isa ei saanud meie valla partorgiga hästi läbi ning seetõttu määrati minu isa ja ema kulakuteks. Seetõttu pidime andma ära palju liha, piima ja mune - endale jäi vähem ning pidime hakkama saama väiksemate varudega." Talupoegade vastupanu murti ulatusliku küüditamisega 1949. aasta märtsis. Plaanid
põllumajandussaaduste riigile müümise norme. Seejärel suurendati maksukoormust ja kohustuslikke müüginorme ka teistele taludele. Maksupressi suurendamine ja kolhooside ülistamise propaganda aga ei taganud talupoegade "vabatahtlikku" ühinemist kolhoosidesse. 1948. aasta alguseks oli Eestimaal kollektiviseeritud tühine osa kõigist talumajapidamistest. Selle aasta jooksul suurendati veelgi maksusurvet ja riiklikke normkoormisi ning kulaklike talude arvu. Sellisel moel hakati ette valmistama "kulakluse kui klassi likvideerimist". Kollektiviseerimisele vastuseisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest -- 2,5% rahvast. Sundasumisele saadetutest koguni 80% olid naised ja 8 lapsed. Nad saadeti põhiliselt Krasnojarski Kraisse ja Novoibrski oblastisse. Paljudel
nn. kulakute väljaselgitamist. *Kulakud olid talupojad, kes kasutasid palgatööjõudu ja/või omasid põllutöömasinaid. Kokku saadi 2700 kulakute talu, millele pandi peale kõrge põllumajandusmaks ja suurendati põllumajandussaaduste riigile müümise norme. Hiljem tehti sama teiste taludega. *Siiski, see ei toonud talupoegasid vabatahtlikult kolhoosidesse. 1948 suurendati veelgi maksusurvet ja riiklike koormisi. Hakati ette valmistama kulaklike talude likvideerimist. Talupoegade vastupanu murti 1949 märtsis küüditamisega. *Sellega kaasnes hirm ja kolhoosidesse astumine. 1949 lõpuks oli kolhoosidesse astunud 65% taludest. Erinevalt sunniti veelgi ja 1951 olid kolhoosides juba üle 95% taludest. Peaaegu igas külas loodi oma kolhoos. 1950 hakati väikekolhoose ühendama ja juhtivkaadrit välja vahetama. 1953. aastaks oli põllumajandus hullemas olukorras kui peale 1944. aasta Saksa okupatsiooni.
Hirm sai alguse kulaku kui klassi likvideerimise poliitikast. Kulakute kui klassi likvideerimisest hakati rääkima 1929 sügisel, kui partei juhtkond võttis vastu otsuse kulakuid kolhoosidesse mitte lubada. Oli selge, et üksiktalud kaua eksisteerida ei suuda- sama otsusega olid kulakud majanduslikus mõttes määratud välja suremisele. Oli tarvis selgeks teha, kes kulak on. Vastava määruse võttis RKN vastu 1929 1.mail, kus liigitati kulaklike majandite hulka esiteks kõik need talud, kus kasutatakse palgalist tööjõudu- sulaseid, teenijaid, lisaks need talud, kus leidub mehaanilisi töövahendeid. Lisaks need talud, mis rendivad maad, töövahendeid välja teistele talupoegadele selleks, et rendist tulu saada. Ka need talud, mille omanikud tegelevad kaubandusega- külakaupmehed, või annavad teistele külaelanikele laene (tembeldati liigkasuvõtjateks). Kulakutalusid arvestati kogu NL-is olevat u 4-5%. Asi ei piirdunud vaid
annaabi.ee 
