sellega koos paranevad ka sellega tegeleja füüsilised võimed - nende all pean silmas näiteks vastupidavuse ja kasvõi jooksukiiruse tõusu või võimet visata palli kaugemale. See omakorda tõstab näiteks võetud õppuri lihasmassi mingil määral ja on selge, et läbi aegade on ühiskonnas pööratud kõrgendatud tähelepanu isikutele, kelle välimus vastab "ideaalile". Seega saab öelda, et liikumisõpetus viib õppuri konkreetselt lähemale teiste silmis kasvõi tema välimuse poolest kujutelmale ideaalsest või ideaali lähedasest isikust, kelle selg on sirgem ja kasvõi kõhulihased treenitumad. Taas võib see olla vaatenurga küsimus, kuid ma julgeksin öelda, et jällegi - jätavad enamusele parema esmamulje isikud, kes näevad tervemad välja. Siinkohal ei leia ma kahjuks konkreetseid näiteid teaduslikest uuringutest, et esmamulje kujunemisel mängib välimus suurt rolli ning inimestel on alateadlikult parem esmamulje isikutest, kelle välimusest loetakse välja hea
Ta ilme, mis tunnistas kavaluseta tõemeelsust ja mida toetasid sihikindlus ning otsekohesus, oli tähelepanuväärne. Välejalg oli Hirveküti täielik vastand. Tema tegelik nimi oli Henry March. Igast tema liigutusest on näha, et ta on tugev nagu karu, täpsust ja osavust tal nii palju ei ole kui hirvekütil, aga selle ta võidab tagasi jõuga. ,,Ta oli kasvult üle kuue jala ja nelja tolli pikk, kuid sealjuures haruldaselt hea kehaehitusega, ta jõud vastas täiel määral kujutelmale, mille oli loonud tema hiiglakogu. Nägu ei teinud kõigele muule häbi ja oli nii lahke kui ka kena. Ta käitus vabalt ja kuigi ta kommetes parandamatult avaldus piirimaade karmust, takistas nii ülla välimusega keha suursugune rüht seda vulgaarseks muutumast." (lk.8 viimane lõik) Judith oli enneolematu iluga noor tütarlaps ja oskas väga hästi noori mehi võrgutada. Ta lõi ennast alatasa üles ja oli üldse piiriasuka kohta väga tsiviliseeritud. Hetty oli kergekeelne tütarlaps
lhemalt uurida. Ta ilme, mis tunnistas kavaluseta temeelsust ja mida toetasid sihikindlus ning otsekohesus, oli thelepanuvrne. Vlejalg oli Hirvekti tielik vastand. Tema tegelik nimi oli Henry March. Igast tema liigutusest on nha, et ta on tugev nagu karu, tpsust ja osavust tal nii palju ei ole kui hirvektil, aga selle ta vidab tagasi juga. Ta oli kasvult le kuue jala ja nelja tolli pikk, kuid sealjuures haruldaselt hea kehaehitusega, ta jud vastas tiel mral kujutelmale, mille oli loonud tema hiiglakogu. Ngu ei teinud kigele muule hbi ja oli nii lahke kui ka kena. Ta kitus vabalt ja kuigi ta kommetes parandamatult avaldus piirimaade karmust, takistas nii lla vlimusega keha suursugune rht seda vulgaarseks muutumast. (lk.8 viimane lik) Judith oli enneolematu iluga noor ttarlaps ja oskas vga hsti noori mehi vrgutada. Ta li ennast alatasa les ja oli ldse piiriasuka kohta vga tsiviliseeritud. Hetty oli kergekeelne ttarlaps. Ta oli Judithi de ja austas teda vga
Mõnel puhul aga hoopiski just peabki neid söömiseks tappa, eriti teatud haiguste või häda puhul, sest sellega omandatakse nende hingejõudu. Täide, sitikate, kilkide, maokeste, konnade, hiirte, muttide, nahkhiirte söömine, vere joomine oli omal ajal seetõttu tõsiselt võetav arstimis- ja nõidumisvahend. Siirdhingedeks on sagedasti ka linnud. Seepärast surnu nimetusega toon on seotud ka toonekure nimetus. Rändlindude lahkumine sügiseti juhib ka kujutelmale siirdhingede lennust kuhugi teise ilma. Kõige elavam siirdhinge kujutelm on püsinud meil ussidekultuses. Mürgiseid usse on peetud kurjadeks hingedeks, mürgita usse on peetud aga majaussideks ehk koduussideks, kelles austatakse surnud pereisa, kes majarahvale õnne toob. Suhtumine loodusesse Mitte ainult surnud ei hingesta loodust, vaid loodust ennast kujutletakse hingestatuna. Ei tehtud vahet elava ja eluta looduse vahel. Isegi maa oli "emake maa", mis sünnitas metsi ja marju
õndsuses. Sellest, mis sinna vahele jääb, ei räägita mitte midagi. Surmatantsu ja tarretava luukere viimase detailini paikapandud kujutises kivistub elav tunne. (160) Surmakujutlust võib pidada hiliskeskaja vaimuelu ntks üldiselt: see on otsekui mõtte voolamine, liiva jooksmine pilti. Vaimuelu kogu sisu tahab väljendada end kujustamisest, kuid kogu kuld vermitakse väikesteks õhukesteks müntideks. Esineb piiritu vajadus anda kõigele pühakule piltlik kuju, igale religioosset laadi kujutelmale lõpetatud vorm, nii et see söövitub ajusse teravalt trükitud pildina. See kalduvus piltlikule kujutamisele viib kogu pühaduse pidevalt ohtu kas tarduda või välispidiseks muutuda. (161) K.aegse kristlaskonna elu kõigis tema suhetes on läbi põimitud, lausa küllastatud religioossete kujutelmadega. Pole 1-ki asja ega 1-ki toimingut, mida ei viidaks lakkamatult suhtesse Kristuse ja usuga. Kõik on häälestatud kõigi asjade religioossele mõistmisele ja hingesttulev
herneööt, koll (koill, kon'n), kadi, kägi, kärt, mekelmüts, mumm, möura, oakräun, paatsa, pau, pusa, põrk, pöhmus, pöök, rukkinüdi, toodo, üübjas, öök; ingeri pörkö, vadja mömö; soome kouko, kouki, kooko, koko, pöpö, pökö, pörö "Ilmselt germaani eeskujul on arenenud ka meie viljakushaldjate kultus. [---] vilja elujõud keskendub viimsesse vihku, mida säilitatakse läbi talve (selle nimetus kollivihk osutab ms. ka surnute siirdhinge kujutelmale). Siit samm edasi hakatakse seda vihku vilja haldjaks, kes "kaitseb" vilja. See haldjas omandab mingi looma kuju (viljahunt, rukkihunt, röäsusi, hernehunt, näärisokk jne.) ja isegi inimesestub (viljaneitsi, rukkineitsi, alapaljakas ja kõiksugu muud õlgnukud, eriti Lääne-Eestis kodunenud)." (Loorits 1990: 59.) 24. Iseloomusta setu Peko-kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Missuguseid paralleele leidub kultusele sugulasrahvastelt?
annaabi.ee 
