kitsa ribana So o m e lahte . Rannikumadaliku laius varieerub mõnekümnest meetrist kuni paarikümne kilomeetrini. Lõunast piirab teda kõrge paekallas ehk klint. Kiviste ja väheviljakate muldade tõttu on rannikumadalik säilitanud tänaseni suhteliselt loodusliku ilme. Suur osa vaadeldavast territooriumist on metsa all. Tasase üldilmega pinnamoodi mitmekesistavad aluspõhjalised lavakõrgendikud ja künnised, liivikud, orud, meretekkelised kulumis ja kuhjetasandikud, astangud, rannavallid, luited ja sood. Leidub merest eralduvaid järvi, Harku, Lohja ja Käsmu. Poolsaarte kohal on PõhjaEesti rannikumadalik paarikümne kilomeetri laiune, kohati aheneb aga kitsaks rannaribaks. Ta hõlmab ka 74 saart, millest suurimad on Naissaar, Väike ja SuurPakri
kus kirjeldan täpsemalt lahe idaosa vabaveeala põhjataimestikku ja põhjaloomastikku, kuna Matsalu lahe idaosas on väga laialdaselt levinud roostik, jätsin selle kirjeldatavast alast välja ning kavatsen käsitleda seda eraldi biotoobina. Kolmandaks biotoobiks valisin roostikuga külgneva rannaniidu. Ühtlaselt madalad on Matsalu lahe rannikualad. Rannikualade pinnamoodi mitmekesistavad vanad rannavallid, kuigi ülekaalus on merelised kuhjetasandikud, mis on tekkinud purdmaterjali kuhjumise tagajärjel. Lahte ümbritsevad lauged tasandikud (Miilmets, 1981). Joonis 1. Väljavalitud ala, piiritletud punase joonega, Läänemaal, Matsalu lahe idaosas (Maa- ameti geoportaal) Keskkonna tingimused Väljavalitud piirkonna oluliseks abiootiliseks teguriks on ilmastik, mida mõjutab oluliselt Läänemeri. Siinsed õhutemperatuurid on talvel 1-2 kraadi võrra kõrgemad, kui Ida-Eestis. Kevadel, aga seevastu meri alandab temperatuuri
kõrgustikud. Võrtsjärve nõgu sarnaneb hiiglaslikule liuale, kuhu ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt vooluveed kokku jooksevad. Nõgu on põhjaosas lai, lõuna suunas aga kitseneb ja liitub Väikse-Emajõe orundiga. Absoluutkõrgused vähenevad Võrtsjärve suunas. Peamiselt on tegemist lainja moreentasandikuga, mida liigestavad mitmel pool voored. Üsna suurel osal, peamiselt järve lähistel muistse Võrtsjärve alal, on levinud sootasandikud (need on endised jääjärvede kuhjetasandikud, millele on jääajajärgsel ajal kuhjunud soosetted). Seoses muistse Võrtsjärve praegusest suurema ulatusega leidub mõnel pool, peamiselt järvest idas (Vehendi ümbruses), endisi rannamoodustusi (luited). Jääjärvede kuhjetasandikke leidub ka Võrtsjärvest põhja pool (Väikese Emajõe orundis). Kuigi Võrtsjärve ase on tüüpiline liustikukündenõgu, kus kõikide jäätumiste ajal valdas kulutus, paljandub aluspõhi siiski vaid vähestes kohtades (Tammel, Trepimäel,
Laed on tasasemad ja nõlvad järsemad. Limnoglatsiaalne e. limnomõhn Koosneb jämedateralistest setetest ning on tõenäoliselt kujunenud lõhederohkem jääserva ja irdjääpangaste vahelistes avalõhedes valdavalt vooluveelistes tingimustes. Segamõhn Enim levinud Eestis on küngasmõhn (ümarja põhijoonisega), leidub ka lavamõhnasid. Jääjärvede kuhjetasandikud On iseloomulikud vaid MadalEestile (Võrtsjärve, Peipsi madalik). On kujunenud kestvalt eksisteerinud suurte hilis jääaegsete veekogude kohale, kus tolleaegsete veekogude rannajooni tähistavad erinevad rannamoodustised. Vettpidavate setete ulatusliku leviku tõttu on kunagised jääjervetasandiku kattunud turbaga ja soostunud. Saarkõrgustikud
Kujult piklik-ovaalsed. Valdavalt moreenist. Fluvioglatsiaalsed e. liustikujõelised pinnavormid on tekkinud jääsulamisvee poolt. Äravooluorgudeks on ürgorud, kuhjevormideks on: oosid, fluviomõhnad, sandurid, fluvioglatsiaalsed deltad jt. Jääjärvelised ehk limnoglatsiaalsed pinnavormid on kujunenud jääsulamisvetest tekkinud järvedes. Kulutuslikud vormid abrasiooninõlvad. Kui madalamad kohad täitusid setetega, kujunesid kulutus-kuhjetasandikud. Limnoglatsiaalsed mõhnad. Vallilaadsed pikad pinnavormid.Tekkinud mandrijääs esinenud avalõhes, jääsisestes tunnelites, mandrijää pinnal olnud voolusängides või jääserva esiste deltakuhikute liitumisel. Mõhnad: 1) Fluvioglatsiaalsed. Jääsulamisvee setteist (liivadest, kruusadest) koosnevad korrapäratud künkad või lühikesed künnised. Põimkihilised. 2) Limnoglatsiaalsed. Koostismaterjal peenem (saviliiv, peen liiv, savi või viirsavi) ja rõhtkihiline.
ruutkilomeetri suurusi mõhnastikke (suurim on 20 km2 suurune järverohke Illuka mõhnastik) ja mõhnamassiive. Valdavad on ümarja põhijoonisega 5–25 m kõrgused küngasmõhnad. Lavamõhnasid leidub rohkesti Kirde-Eestis, eriti Metsküla–Mäetaguse ja Iisaku–Jõuga ümbruses. Glatsiofluviaalseid deltasid on palju Põhja-Eestis (sh Tallinnas), sandureid on vähe. Enamik jääjärvetekkelisi pinnavorme on liustikuvälised ja valdavalt kuhjevormid (kuhjetasandikud, limnomõhnad, mõhnaterrassid, kuhjerannavormid jmt), vähem on liustiku serva taguseid (osa limnomõhnu) või liustiku serva esiseid vorme (osa mõhnaterrasse). Kulutusvormidest on kõige rohkem murrutus- ehk abrasioonitasandikke ja mitmesuguseid murrutusvorme (näiteks astanguid ja nõlvu). On ka kuhje- ja murrutusvormide vahelisi üleminekuvorme (näiteks murrutuskuhjetasandikud). Laiaulatuslikke jääjärvede kuhjetasandikke on ainult Madal-Eestis: Alutagusel, Võrtsjärve ja Peipsi
annaabi.ee 
