talupoegadeni viia. Iilmastik oli 17.-18.sajandil tänapäevaga võrreldas märkas kontinentaalsem ja põllumajanduseks ebasoodsam.Põllutöödeks sobiv aeg oli piiratum ning oht ikalduseks suurem kui varasematel või hilisemel sajanditel. Talurahva olukord Rootsi ajal Rootsi võimude katsed lähendada eesti talupoegade õiuslikku olukorda Rootsi vabade talupoegade omale lõppesid edutult. Talurahva olukord pärast Põhjasõda Suurem osa senitses kroonutalupoegi sattus taas mõisnike valdusesse. Talupoegade koormiste ülemäärast tõstmist takistas feodaalne traditsioon ning talupoegade võimalik,mis oli talupoegade peamine vastupanuvorm. Agraarümberkorralduste algus 1765.aasta Liivamaa maapäevale esitas kindralkuberner Browne Karariina teine ülesandel nõudmise parandada talurahva olukorda. Pearaharahutused
lisandusid tüüfus ning düsenteeria. Kõik see kahandas elanike arvu ligi viiendiku võrra. Olukord halvenes veelgi, kui kümnekonna aasta pärast hakkas levima katk. Erinevalt näljahädast tabas katk ka linnade elanikke.Näiteks Tallinnas surid kõik arstid ning ka enamik kirikuõpetajaid. Lisaks sellele rüüstas Eesti alasid ka Põhjasõda, mistõttu kahanes kogu elanike arv pea poole võrra. Talurahva olukord peale Põhjasõda Suurem osa seniseid kroonutalupoegi sattusid taas eramõisnike valdusse ning nende suhtes Rootsi-aegne talurahvakaitse enam ei kehtinud. Balti erikord vältis siiski siinsete talupoegade langemist täieliku pärisorja tasemele, nagu seda oli vene talupoeg. Kuigi rüütelkonnad väitsid, et mõisikud võivad talupoegadega talitada oma äranägemise järgi, polnud viimased siiski päris õigustetus olukorras- talupoegade kaebeõigus säilis ning nende aktiivne osalemine maakaubanduses tõendab reaalset omandiõigust vallasvarale
mõisahärra politsei- ja kroonumõisate eneste arv Põhjasõda leidus veel kohtuvõimule, millega aga vähenes. Enamik neist hulgaliselt tühje talusid. talupoeg seati mõisnikust anti endistele omanikele Pageti ka üle olulisse isiklikku sõltuvusse, tagasi. Nõnda sattus suurem kubermangupiiri lubab Rootsi ajal kõneleda osa seniseid Pihkvamaale, sammuti talupoegade kroonutalupoegi taas Soome ja Poola alale. pärisorjastamisest. eramõisnike valdusesse ning Petseri kloostri maadel olid 1696.aastal avaldatud nende suhtes Rootsi-aegne terved külad Liivimaalt Liivimaa talurahvakaitse enam ei pagenud talupoegadega. majandusreglemendis, mille kehtinud . Balti erikord Katsed Venemaale pagenud
Kujunes sunnismaisus Rootsi ajal pärisorjus seadustatakse (Eestimaal 1648, Liivimaal 1668). 1696. ilmus Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesd ka Eestimaa kroonumöisatele. Möisarentnike kodukariöigust piirati, kusjuures taluperemeest karistamine keelati. Keelatud oli talupoegade vöörandamine maast lahus. Fikseeriti koormised. Talupoegadele anti pöäritav kasutamisöigus, samuti öigus kaevata rentniku peale.reduktsioon a 1680 Vene ajal: Suurem osa sensed kroonutalupoegi sattus eramöisnike valdusesse. Täielik pärisorjus. Ei kuulunud nekrutikohustuse alla. Vöisid omada vallasvara. Pageti. Piiritleti teokoormised- Browni pos määrused 1765. andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles I sammuks teel pärisorjuse kaotamisele, luba omada vallasvara, karistusi ei tohtinud tösta, saab motivatsiooni.. Restitutsioon talupoeg kuulub mäisnikule .Roseni deklaratsioon 1739. Pearaharahutused: 1784
kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. Need puudutasid vaid kroonumõisasid, erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund talupoegade seisund ei muutunud. TALURAHVA OLUKORD PÄRAST PÕHJASÕDA 1696.aasta majandusreglement jäi püsima ka Vene ajal, kroonumõisate arv aga vähenes. Enamik neist anti endistele omanikele tagasi, nõnda sattus suurem osa seniseid kroonutalupoegi taas eramõisnike valdusesse ning nende suhtes Rootsi- aegne talurahvakaitse enam ei kehtinud. Balti erikord vältis siiski siinsete talupoegade langemist täielikkude pärisorjade tasemele, nagu seda oli vene talupoeg. Kuigi siinsed rüütelkonnad väitsid, et mõisnikel on täielik õigus talitada talupoega omaenese äranägemise järgi, ei olnud talupojad siiski päris õigusetus olukorras. Neil oli reaalne omandiõigus vallasvarale. Talupoegade peamiseks
käes 1,1%. Liivimaal oli asi palju keerulisem. Ka siin moodustati 1721 restitutsioonikomisjon. Hinnanguliselt pärast selle komisjoni tööd jäi 102 mõisa riigi kätte. Mõne aja jooksul hakati neid mõisaid erakätesse andma. Läbi 18.-19. sajandi riigimõisate arv jääb umbes saja piiresse. Kroonumõisaid hakati väiksemaks tükeldama. Saaremaal on väga suur kroonumõisate osakaal. Eramõisaid ja kroonumõisaid mõlemaid seal umbes 50%. Rüütlimõisate talupoegi oli 70,1%. Kroonutalupoegi 26%. Kroonumaavaldus on Saaremaal kogu aeg olnud stabiilselt suur. Kui Eesti- ja Liivimaal toimub järk-järguline restitutsioon, siis Saaremaal leiab aset vastupidine protsess kroonumaavalduste protsent pidvalt kasvab ja saavutab 19. sajandi algul oma haripunkti. Mitmed restitutsiooniprobleemid jõudsid ka valitsevasse senatisse, Peterburgi. Kõige lihtsamad olid need küsimused, mis olid seotud riigistatud mõisatega. Kuid
annaabi.ee 
