kooriksamblikudteks, lehtsamblikuteks ja põõsassamblikuteks. Sümbioos: toitained seeneniit vetikas vesi, mineraalaned Samblikute paljunemine Samblikud paljunevad on kahte viisi: vegetatiivselt ja eostega. Vetikad Timeorganeis, millel on eristumata juured, varred, lehed, õied, nimetetakse talluseks. Vetikate tunnused: · kromatofoorid · nad on tallused · leplikud elupaiga suhtes · erineva suurusega · erineva värvusega erinevaid vetikaid Klorella kasvab märjal pinnal, elab samblike talluses ning on sümbioosis alamate loomadega. Tal puuduvad viburid. Selle keraja vetika mõõtmed varieeruvad olenevalt keskkonnatingimustest. Pleuokokk on kohastunud eluks õhu käes. Elutegevuseks piisab talle õhuniiskusest, vees ta hukkub
kogumiteks. Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika
ränirüüga, mis koosneb kahest tihedalt kokkukäivast poolmest: välimisest (epitheca) ja sisemisest (hypotheca). Mõlemad poolmed koosnevad lamedast kaanest ja vööst – kaanega tihedalt ühendatud rõngast. Rüü poolmete vööd paiknevad teineteise sees. Kaant läbivad poorid ja lõhed. Kaante struktuur on väga mitmekesine ning omab tähtsust süstemaatikas. Raku sees asetsevad protoplast ja vakuoolid ning üks tuum. Kromatofoorid on pruunika värvusega, kuna neis sisalduv klorofüll on maskeeritud karotinoidide ja diatomiiniga. Varuained ladestuvad õlitilkade, volutiini ja leukosiini näol. Vegetatiivne paljunemine toimub protoplasti mitootilise jagunemise teel. Seejärel protoplastid lahknevad ja moodustavad uuesti rüü sisemise poolme. Selliste jagunemiste seeria põhjustab emaraku sisemise poolme saanud isendite mõõtmete järjekindlat vähenemist. Vähenemisele teeb lõpu suguline paljunemine, mis
Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika
Kasv on hajutatud (spetsialiseerunud kasvuvöötmeid ei ole) või tipmine (kasvuvöötmed asuvad talluse harude tippudes). Kõige primitiivsematel liikidel on tallus üherakuline või koloonialine. Elutsüklis puuduvad liikumisvõimelised vormid. Punavetikatel on väga mitmesugune värvus, mis on tngitud pigmentide klorofülli, karotinoidide, fükoerütriini, fükotsüaani esinemisest erinevates hulgalistest vahekordades. Kromatofoorid on enamasti plaatjad, ilma pürenoidideta. Varuaineks on eriline florideetärklis. Pektiinainetest ja tselluloosist koosnevad rakukestad koos vahelamellidega limastuvad vahel nii tugevasti, et kogu tallus muutub sültjaks. Sellepärast kasutatakse neid agari toorainena. Mõnedel liikidel on rakukest inkrusteeritud lubjaga, mis muudab talluse kivikõvaks. Sellised liigid võtavad osa korallriffide moodustamisest. Suguline paljunemine on oogaamia. Paljunemise emaselundit nimetatakse karpogoonika
organismis. Nende iseloomulikuks tunnuseks on pika peenikese, liikumist tagava jätke viburi, olemasolu. Tuntumaks esindajaks on silmviburlane. Kõikidele rakkudele omaste organellidele (Golgi aparaat, endoplasmaatiline võrgustik, mitokondrid jne) lisaks on neil tsütoplasmas moodustised, mis tagavad nende kui organismide eksisteerimise. Need moodustised on hulkraksete organite analoogid. Silmviburlane on huvitav organism selle poolest, et tema rakus on klorofülli sisaldavad kromatofoorid. Toitub valguse käes nagu taim, pimeduses aga kui loomorganism (osmootselt või fagotsütoosi teel). Loomade elundite õõnsustes ja juhades parasiteerivad mitmesugused mitmeviburilised. Tuntumad nendest on "Maksalutikas" või sooles elav Trihomonas hominis või kusesuguteedes elav T. vaginalis (tekitab haigust trihhomonoosi). Hõimkond: Kulendprotistid Amoebina Üherakulised organismid, kellel puudub vibur ning liikumisorganellideks on ajutised väljasopistatavad moodustised ehk kulendid
tagakehajalad. Mõned merepõhjal elavad liigid suudavad kaevuda põhjasetetesse. Näited: vesikakand (Asellus aquaticus), harilik mullakakand (Oniscus asellus) Müsiidilised: Müsiidilised on tillukesed, tavaliselt 2-30 mm pikkused, saleda kehaga krevette meenutavad vähid. Madalas vees elavate müsiidiliste keha on poolläbipaistev ja paljudel liikidel kumavad läbi kehakatte suured tumeda pigmendiga täidetud värvrakud ehk kromatofoorid. Tänu nendele rakkudele muutuvad müsiidid valguse käes heledamaks, pimeduses tumedamaks: valges koondub kogu pigment raku piires kokku, pimedas jaotub laiali. Sügavamal vees elavatel müsiididel pole kromatofoore ning need vähid on punase värvusega. Müsiidiliste pead ja rindmikku katab kaitsev kilp. Kilbi alt ulatub välja peenike tagakeha, mis lõppeb sabalehvikuga. Sabalehvik on moodustunud hästiarenenud ujujalgadest ja otslülist
e) värvivahetus Mõni loom on võimeline muutma oma värvi, et olla sarnane erinevate taustadega. Muutus võib võtta tunde või isegi päevi. Kameeleonide puhul võtab see tavaliselt aega mõni minut, kuid kalmaari puhul koguni vähem kui sekund. Värv sõltub väikesi pigmenditerakesi sisalduvate Endla Reintam, 2008/2009 49 kromatofooride suurusest. Kromatofoorid paiknevad nahas, kameeleon on võimeline neid kas suurendama või kokku tõmbama. 1.2.) kehaosa loovutamine Kui sisalikku tabatakse sabast, murdub sabaots ära ja vingerdab edasi. See teeb kallaletungija nõutuks, ning sisalik jõuab põgeneda. Järgnevate nädalate jooksul kasvab saba uuesti, enam-vähem niisama pikaks, kui see oli enne. Paljud teisedki loomad kasutavad sama moodust põgenemiseks. Putukad ja ämblikud loovutavad tihti oma jalgu. 1.3
annaabi.ee 
