Läbivad teemad on surm ja grotesk. Igapäevaelu on kokku põimunud õudusunenäoga, inimesed taandatud asjadeks, stiil on irooniline. Kuid esperpento pole niivõrd zanr kui uus esteetika ja uus nägemus maailmast." Luces de Bohemia" on esimene teos, mille autor nimetab esperpentoks. Valle-Incláni esperpentodes süzee kas puudub või on minimaalne. Kinolikus rütmis vahelduv pildijada meenutab Quevedo satiirilisi groteske. Esperpentodes kajastub reaalsuse moonutatud kirjeldus kritiseerimaks ühiskonda ning nende eesmärk oli tuua välja traagiliste situatsioonide koomiline aspekt. ,,Luces de Bohemia" peategelase Máximo Estrella kujus on üksmeelselt ära tuntud boheemlik andaluusia luuletaja Alejandro Sawa, keda ta tundis isiklikult ning kelle surmapõhjused olid vaesus, pimedus ja hullus. Ka Valle-Inclán oli kuulus oma boheemlasliku eluviisi ning värvika välimuse poolest: pikk lehviv habe ja tumedaraamilised prillid. Samuti on Valle-Incláni ja
piisavalt jõudu need kaks peatusevahet jalgsi käia, püsti seista või oma turukotti ise üle tee tassida? Ma usun, et istuma peaks see rase naine seal ukse juures ja need kaks koolipoissi, kes teie suurte tagumike vahele kiilunult oma endaga sama suurte koolikottidega vahekäigus seisavad, mitte teie, kes te Kase- Silvi juurest tulete, kus te olete päev läbi Aliidest ja Peetrist ja nende valgest puudlikutsikast rääkinud, torgates vahele lauseid kritiseerimaks valitsust, väikest pensioni ja lapselapsi. Samuti tähendab minu teada viisakus ka MINGUSUGUSTKI tolerantsust teiste inimeste suhtes. Siinkohal pean ma silmas konkreetselt pidevalt virisemist punkarite, gootide ja igasuguste äärmuste suhtes. Võin tuua elava näite, kuidas veel kolm päeva tagasi sõitsin mina Pärnust Sindisse ja mind tabas ääretult ebameeldiv ja mõnitav sõnadevalang ühele kuuekümnendates häärasmehe poolt. Nimelt tema
ning esitada see maitsekalt. Püüan käesoleva kirjutisega analüüsida, kuidas Kersti Kaljulaiu kõne seekord õnnestus. Ettekanne algab äramärkimisega, mille puhul üldse kokku on tuldud ja mis minevikus toimus. Üsna pea seotakse minevik ja praegune poliitiline olukord ning “antakse tuld”. Kõigepealt antakse kogupauk sotside pihta ning jätkatakse konservatiivide tampimisega, jäädes siiski viisakaks. See on strateegiliselt hea käik kritiseerimaks tänaseid poliitika- ja arvamusekujundaid, jäädes samal ajal presidendi institutsioonile omapäraselt erapooletuks. Haaratakse mõlema vaate esindajate tähelepanu. Samal ajal jääb kuulajaisse küsimus, et kumma poolt kõneleja siis ikkagi on. Kõne jätkub siinkohal huvitavalt. Tuld antakse küll edasi, aga enam ei sihita seda konkreetsete maailmavaadete ega erakondade pihta, vaid poliitikamaastikule üldiselt
Ka maali kompositsioonis võib näha paralleele Surmatantsu motiiviga. Figuurid asuvad kõik enam vähem samal tasapinnal, üksteise kõrval tihedalt reas. Ka Baudelaire kirjeldab ühes oma luuletuses maskiballil tantsivaid paarikesi, kes tantsupõrandal keereldes kohtuvad laibaga, kes neile nende surelikkust meelde tuletab. Pride’i arvates on nii Manet’ kui Baudelaire’i teostes suur osa irooniat kritiseerimaks kodanlikku moraalset mitmepalgelisust ning maskiball on sobiv metafoor ka võõrandumisele moodsas linnaühiskonnas. Tõenäoliselt mõjutasid Manet’d teost luues teataval määral kõikide kriitikute poolt välja toodud aspektid. Olgu need puht esteetilised, kultuurilised, poliitilised või sostiaalsed, kuid tagantjärgi võib vaid oletada, millised neist kunstniku teose valmimisel enim mõjutasid. Kunstnikuna
Arvatakse ka, et "utoopia" on tulnud sõnast "eutopia", mis tähendab head kohta. "Utoopias" tegutsevad päriselus eksisteerinud inimesed: More, Cuthbert, Tunstall, Pieter Gillis. Ent üheks tegelaseks on ka Raphael Hythlodaeus, kes on autori kujutluspildi vili. "Utoopia" ongi põimitud läbi päriselu ja kujutluse, kusjuures kujutlust esitatakse nii tõetruult, et tahes-tahtmata tekib tunne nagu selline linn eksisteerikski. Arvatakse, et "Utoopia" on kirjutatud kritiseerimaks toonast Euroopa ühiskonda, sest More'i ajastu väärnähtused on raamatu I osas välja toodud ja II osas pealtnäha lahendatud. "Utoopia" on poliitilisest aspektist vaadatuna mõjutanud kommunismi ja anabaptismi ideoloogiat. Sissejuhatus "Utoopiasse" Raamatu alguses on "Utoopia" esimese tõlkija Ralph Robinsoni pöördumine William Cecil'i poole, et anda alandlikult oma tõlge poliitiku kaitse alla. Robinsoni tõlkest on küll
ilmus kirjastuse Eksmo seerias “Kuum liin” poliitilise bestsellerina ja pälvis autori rahvusvahelise tuntuse tõttu laialdast tähelepanu. Nimetamisväärne on see, et mainitud seeria ühiskondlikku toimetusnõukogusse kuuluvad sellised vene idee arendajad, eurasiaanlastest geopoliitikud ja impeeriumi lagunemise kriitikud, nagu Leonid Anninski, Sergei Kara-Murza, Aleksandr Panarin, Vladlen Sirotkin ja Aleksandr Utkin. Endine teisitimõtleja ei hoia kokku värve, kritiseerimaks postsovetliku maa “paljaksriisumise süsteemi” (система ограбления) ja antikommunismi Venemaal. Ta ei halvusta enam kommunismi, vaid vastupidi, peab selle kadumist tragöödiaks, sotsiaalseks katastroofiks, vene rahva suurimaks kaotuseks kogu tema pika ajaloo vältel.36 See, mis aastail 1991–1993 Venemaal toimus, polnud demokraatlik revo- lutsioon, vaid “nõukogude kontrrevolutsioon”, antikommunistlik riigipööre lääne ja globalistide huvides
See nn lahususe tees on minu arvates pigem metodoloogiline kui ontoloogiline, kuid sellel on mõningad ontoloogilised tagajärjed: kuna kehtiv õigus tuleb hoida lahus moraali-ideaalidele vastavast kujuteldavast õigusest sellepärast, et nende segamine rikuks teadusliku meetodi, eriti uurimisobjekti (õigusmudeli) konstrueerimise järjekindlust, siis tulemuseks on uurimisobjekt, milles ei saa sisalduda eetika terviklikku objekti. [47]Õiguspositivistide vastuväited: 1) kritiseerimaks õigust moraalselt aluselt, tuleb kõigepealt tuvastada ja kirjeldada kriitika objekti, st kehtivat õigust ning alles siis on võimalik hakata uurima, kas see vastab mingitele eetilistele, õigusevälistele kriteeriumidele. [nii öeldud õpikus; sellel võiks siiski vastu vaielda: õigusdogmaatika on piisav distsipliin selle ülesande tarvis ning õigusfilosoofia võiks tegelda siis kriitikaga järelikult üksnes selle