vastata reaalsusele, kuid sageli kujundatakse oma käitumine ja suhtumine teistesse inimestesse just nendest lähtudes. · Grupiprotsessid: grupisisesed ja gruppide vahelised Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt rajanevad inimese minakontseptsioon ja enesehinnangu lisaks enda isiklikele saavutustele ka staatusel ja saavutustel, mis on grupil, kuhu inimene kuulub. Gruppi määratlevate kriteeriumitena on sotsiaalpsühholoogid välja toonud: · inimesed suhtlevad pikema ajavahemiku, mitte ainult mõne minuti jooksul; · asjaosalised tajuvad ise konkreetset inimeste kogumit grupina ja ennast selle liikmena; · grupil on omad normid, rollid ja ootused selle kohta, kuidas selle liikmed peaksid käituma ning sanktsioonide nende jaoks, kes normidega ei kohandu; · grupil on ühine eesmärk või tunnetatud põhjus;
mida rolli kandja suuremal või vähemal määral ise mõistab ning omaks võtab. Enesehinnangu kujunemisel ning selle kaudu isiku kui isiksuse arengu suunamisel on oluline osa nn tähtsatel inimestel. Tähtsad on need inimesed, keda usaldatakse, kelle sarnased tahetakse olla, kelle väärtusi jagatakse ning kelle hinnangut respekteeritakse. REFERENTGRUPP on grupp, kelle hulka kuuluvaks inimene ennast peab ja kellel liikmete hinnanguid ning arvamusi kasutab kriteeriumitena otsuste tegemisel ja suhtumise kujundamisel. See määrab ka inimese sotsiaalse identiteedi. Sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvatel inimestel on igaühel oma staatus, mis määratleb indiviidi positsiooni grupis teiste isikute suhtes. Kõige paremini vastab LIIDRIROLLI NÕUETELE isik, kellel on head personaalsed suhted alluvatega, kelle positiivne mõju suurneb ülesande keerukuse kasvades, kelle käsutuses on piisavalt sobivaid võimumehhanisme(edutamine, tasud-
01.053. lisanditest. Iseäranis kehtib see mõistete kohta, mis on kõigile inimestele ühised, koinai ennoiai (lad. k. notiones communes). Selliseks pidasid stoikud näiteks mõistet jumalast kui kõrgeimast, täiuslikust olendist. Nende mõistete üldlevinud, intersubjektiivne tunnustatus andis stoikute arvates tunnistust sellest, et need mõisted tulenesid asjade endi retseptsioonist ega ole mingid suvalised kujutlused. Seetõttu võis neid kasutada usaldusväärsuse kriteeriumitena. Mõistekujunduse varaseimal etapil tekkinud mõisteid nimetasid stoikud prolepseis (lad. k. anticipatio) – “ettehaaramised”. See nimetus pidi arvatavasti osutama asjaolule, et sedalaadi mõisted on teadliku mõistekujunduse alguseks juba olemas ning kujutavad endast viimasele tuge ja materjali. Võimelisus teadliku mõistekujunduseks saabub inimesel stoikute hinnangul umbkaudu seitsmendaks eluaastaks
mis suudab muuta üksikisiku käitumist ja oluliselt vähemefektiivsemaks võib kujuneda otsene pöördumine probleemse käitumisega inimese poole. Samuti saab kindlustada soovitud hoiakut/arvamust või käitumist demonstreerides/kommunikeerides sihtrühmale nendele antipaatse isiku või grupi arvamust, mis selgelt vastandub. Grupisuhete teooria/Theory of Group Relations puhul on uurimisalaks inimeste käitumine ja rollijaotus grupis. Gruppi määratlevate kriteeriumitena on sotsiaalpsühholoogid välja toonud järgmised: inimesed suhtlevad pikema ajavahemiku, mitte ainult mõne minuti jooksul; asjaosalised tajuvad ise konkreetset inimeste kogumit grupina ja ennast selle liikmena; grupil on omad normid, rollid ja ootused selle kohta, kuidas selle liikmed peaksid käituma ning sanktsioonide nende jaoks, kes normidega ei kohandu; grupil on ühine eesmärk või tunnetatud põhjus; grupi liikmete vahel on kujunenud üht või teist liiki
käitumist ja oluliselt vähemefektiivsemaks võib kujuneda otsene pöördumine probleemse käitumisega inimese poole. Samuti saab kindlustada soovitud hoiakut/arvamust või käitumist demonstreerides/kommunikeerides sihtrühmale nendele antipaatse isiku või grupi arvamust, mis selgelt vastandub. Grupisuhete teooria/Theory of Group Relations puhul on uurimisalaks inimeste käitumine ja rollijaotus grupis. Gruppi määratlevate kriteeriumitena on sotsiaalpsühholoogid välja toonud järgmised: inimesed suhtlevad pikema ajavahemiku, mitte ainult mõne minuti jooksul; asjaosalised tajuvad ise konkreetset inimeste kogumit grupina ja ennast selle liikmena; grupil on omad normid, rollid ja ootused selle kohta, kuidas selle liikmed peaksid käituma ning sanktsioonide nende jaoks, kes normidega ei kohandu; grupil on ühine eesmärk või tunnetatud põhjus; grupi liikmete vahel on kujunenud üht
näitamata. Kriteeriumid ei ole mõeldud üksijuhtumi lahendamiseks, vaid need on aluseks õigluskorra kujundamisel. Kriteeriumid on avatud, võib ka uusi lisanduda. Tammelo eristab õigluse moraalseid, juriidilisi ja tõelisi põhimõtteid, mis kõik kuuluvad õigluskorda. Tammelo formuleerib need kriteeriumid normidena, mille eesmärk on esitada õigluse põhikord, mis saab olla aluseks kõikidele mõeldavatele õigluskordadele. Moraalsete kriteeriumitena (põhimõtetena)näeb I. Tammelo järgmisi printsiipe. 1. Vaesust peab vähendama või kõrvaldama. 2. Ühe jaoks ebasoovitavat ei tohi teise jaoks lisada. 3. Otsustus peab olema tehtud sellisest juhtideest juhindudes, mis on kasutatav kõikide sarnaste juhtude puhul. 4. Kedagi ei tohi ilma piisava aluseta soodsamalt või ebasoodsamalt kohelda, kui iga teist samas situatsioonis. 5
annaabi.ee 
