Kristiina Kass „Nõianeiu Nöbinina“ (1)

Kristiina Kass „ Nõianeiu Nöbinina “
Nöbinina oli suure ja kurja nõia Rumilda laps. Nõialapsed mitte ei sünni, vaid kooruvad munadest. Sellel ööl, kui Nöbinina koorus, juhtus midagi väga erilist – keset pilkast pimedat ööd hakkas järsku päike taevas paistma. Kõik nõiad pidasid seda halvaks märgiks. Vastsündinud nõialast vaadates nägid nad, et väike nõid oli sileda roosa nahaga ja väikse imearmsa nöbininaga tüdruk. See aga polnud ühele nõialapsele sobiv. Väikest nõiatüdrukut hakatigi tema nina pärast hüüdma Nöbininaks.
Nöbinina kasvas koos teiste nõialastega, kuid tema ema tundis oma lapse pärast suurt häbi. Nöbinina oli liiga ilusa ja ka nõiakoolis ei nõidunud ta koledaid asju nagu teised nõiad, vaid kauneid vikerkaari ja muud sellist. Samuti keeldus ta söömast nõidade toitu – ämblikke, vihmausse, putukaid. Kui Nöbinina täiskasvanuks sai ja nõidade kooli lõpetas, siis viskas ema ta kodust välja. Tal oli hea meel, et sai lahti sellisest lapsest nagu Nöbinina, sest Nöbinina olid nõidadele ainult häbiks olnud.
Nöbinina aga tahtis elada nagu inimesed ja tal oligi hea meel, et sai teiste nõidade juurest ära minna. Ta leidis endale kena majakese ühes suvilarajoonis ja seadis ennast sinna kamina ette kiiktooli mõnusalt sisse.
Kuna aga oli suve algus, siis hakkasid inimesed oma suvilatesse tulema. Nii saabus ka perekond Puravik oma suvemajakesse. Perekond Puraviku pere koosnes emast, isast ja kahest lapsest – Aadust ja Annemaist. Nad olid väga üllatunud, kui nägid seal kiiktoolis ühte punapäist tüdrukut magamas. Härra Puravik sai kurjaks, sest arvas , et Nöbinina on varas . Samuti keeldusid nad uskumast, et tegemist on hea nõiaga. Kui aga Nöbinina isale sarved pähe võlus, siis suutis ta terve pere ennast uskuma panna. Nöbinina rääkis perekonnale oma loo ära ja nad lubasid neiul paariks päevaks enda juurde elama jääda.
Nöbininast ja tema võlujõust oli majapidamises palju kasu- ta koristas, lõhkus ja pani riita puid, parandas korstent, puhastas vihmaveerenne, võlus retseptiraamatust süüa jne. Ühel päeval aga sai perekond Puravik endale uue perekonnaliikme . Nende ukse taha ilmus pulstunud karvaga, must ja viga saanud kass. Nöbinina ravis kassi terveks, pereema puhastas ja harjas teda. Selgus, et tegemist oli eelmise aasta naabrite kassiga, kelle nad olid talveks lihtsalt maha jätnud. Kuigi perekond Rikas tahtis kass Vilburgi nüüd tagasi saada, siis nad seda ei saanud- nad olid kassiga halvasti käitunud ja Vilburg keeldus ise nende juurde minemast. Täitsa võimalik, et selles oli mängus ka Nöbinina käsi. Nii jäigi kass Vilburg perekond Puraviku pereliikmeks.
Nöbinina lõi korda majja veel teistegi naabrite juures. Härra Herilane lõpetas salaküttimise, sest Nöbinina võlus kõik tema kütitud ja topisteks tehtud loomad elusaks. Loomad pagesid metsa ja härra Herilane hakkas hoopis puidust meisterdamisega leiba teenima . Vaarika tädi muidu üsna näruses aias hakkasid Nöbinina võlujõu abiga lilled väga kaunilt kasvama ja õitsema. Samuti karistas Nöbinina sipelgate pesakonna kallalase ässitamisega kahte ulakat poissi Marekit ja Erikut, kes olid ümbruskonnas palju paha teinud. Tänu Nöbinina karistusele ei julgenud poisid enam iialgi ühtegi pahategu teha.
Kuigi Nöbininal oli perekond Puraviku juures hea elada, siis igatses ta siiski väga päris oma maja. Et ta aga saaks edasi olla ka koos perekond Puravikuga, siis ehitas ta oma uue maja päris perekond Puraviku maja lähedale ja pealegi veel täpselt samasuguse – nii seest kui väljast. Laste rõõmuks aga võlus ta oma aeda veel ka kaks poni – Hulivili ja Pilipali, keda lapsed said igal ajal vaatama ja paitama tulla. Nii Nöbinina kui ka kõik perekond Puraviku liikmed olid väga õnnelik ning nad ootasid rõõmuga, millised toredad seiklused koos Nöbininaga veel ees ootamas on.