Leiti et osade signaalidega ohver lausa kutsub esile kuritegu. – nt Sutherland vaatles ohvri erilist rolli ja leidis et ohvrit saab ka iseloomustada talle eriomaste tunnuste abil mis on ligilähedase kurjategija omadele- ta leidis et 1920ndate aastate USAs oli suurem võimalus langeda kuriteo ohvriks 25-30 aastastel inimestel ja kui vaadelda rassilist erinevust siis mustanahalistel oli ohvriks langemise tõenäosus 100 korda suurem. Järgnevalt tõi ohvrile suurt tähelepanu saksa kriminoloogi Herbert von Hentig kelle artikkel `tähelepanekud interaktsioonist kurjategija ja ohvri vahel` ning monoloog `kurjategija ja tema ohver` tõstis ohvri veelgi enam kriminoloogia huviorbiiti. Sealt edasi on viktimoloogia on kahes suunas arenenud,. Algul aastatel vaadeldi ohvrit kui interaktsiooni osapoolena. Otsiti tunnuseid mis iseloomustavad potensiaalset ohvrit hilisemas plaanis on tulnud esile kuritegevust tõkestav suund- ohvri uuring oli teostatud
karjääri valinud naised, ateistid, usklikud, pensionärid, noorsugu, hasartmängijad, habemikud, hipid, otsekohesed inimesed, ülemused, lahutatud abikaasad, perverssed isikud, ülbitsevad õppurid, ülitargad professorid ... n Iga rolli jaoks on olemas omad käitumisviisid, mis on normaalsed (õiged) ja ebanormaalsed (valed). n Norm sõltub selle grupi sotsiaalsetest väärtustest n Kõik käitumisnormid ei ole ilmtingimata kajastatud õiguses. Nt. ameerika kriminoloogi Thorsten Sellini arvates kriminoloogilise uuringu peamiseks aineks peaksid olema käitumisnormid. Mis on kuritegu? Kuritegu on selline käitumine, mis kehtiva karistusmäärustiku poolt on keelatud ning mille eest on ettenähtud karistus. See on nn “legalistlik” definitsioon. n Miks mõnede normide rikkumisi peetakse kuriteoks aga teisi mitte? Võimalikud lähenemisviisid: 1. Kuritegu kui sotsiaalne kahju (nt Edwin Sutherland) 2.
*63 Loodan 27 siiralt, et kõnealuse eelnõu põhjal kunagi tegelike seadusemuudatusteni ei jõuta. Mida kiiremini eelnõu tagasi võetakse, seda parem asjaosalistele, Eesti riigi mainele ja meile kõigile. 22. Kriminaalpreventsiooni määratlemine ja liigitamine. Kriminaalpreventsioon, kui kriminoloogi üks tegevusvaldkondadest, mille eesmärgiks on kuritegevuse ennetamise ja tõkestamise programmide ning meetmete väljatöötamine aga ka nende tõhususe uurimine. Liigitus 1. Positiivne üld- ja eripreventsioon Positiivne eripreventsioon luua teo toimepanijale võimalus tulla tagasi tavaühiskonda (resotsialiseerumine). Positiivne üldpreventsioon kuritegude ärahoidmise sisuks võib olla õiguskasvatus ning muu
Cambridge etc.: Cambridge UP: 46-64: 51) # selle arusaama järgi on poliitiku ülesandeks teha otsuseid, mis juba sisaldavad poliitilisi väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile, mille on teinud teadlased. # praktikas muidugi peitub selle neutraalse keele taga juba üsna selgeid poliitikasoovitusi. Poliitikutel on tihti ka võimalik "tellida" sobivaid tulemusi kas nt. uimastiprobleemide kohta tellitakse selgitus kriminoloogi või sotsiaalmeditsiini eksperdi käest? 80 # ka poliitika on läinud tehnokraatilisemaks "ideoloogiate lõpp" (D. Bell ja SM Lipset 1950. aastatel, "hiliskapitalismi legitimatsioonikriis" (Jürgen Habermas 1974: The Legitimation Crisis). Eesmärgiks efektiivsus Teatav teaduse ja poliitika segunemine, piir "poliitilise otsuse" ja "ekspertsoovituse" või "teadusliku hinnangu" vahel ei olegi selge.
Cambridge etc.: Cambridge UP: 46-64: 51) * selle arusaama järgi on poliitiku ülesandeks teha otsuseid mis juba sisaldavad poliitilisi väärtusi (ideoloogia, valijate tahe jne.) aga oleksid samas kompetentsed, põhineksid otsuste mõjude analüüsile mille on teinud teadlased * praktikas muidugi peidub selle neutraalse keele tagan juba üsna selgeid poliitikasoovitusi. Poliitikutel on tihti ka võimalik ,,tellida" sobivaid tulemusi. Kas nt. uimastiprobleemide kohta tellitakse selgitus kriminoloogi või sotsiaalmeditsiini eksperdi käest? ,,Poliitik ja uurimus = joodik ja lambipost" * ka poliitika on läinud tehnokraatilisemaks: "ideoloogiate lõpp" (D. Bell ja SM Lipset 1950. aastatel; ,,hiliskapitalismi legitimatsioonikriis" (Jürgen Habermas 1974: The Legitimation Crisis). Eesmärgiks efektiivsus }=> teatav teaduse ja poliitika segunemine, piir ,,poliitilise otsuse" ja ,,ekspertsoovituse" või ,,teadusliku hinnangu" vahel ei olegi selge - See on niisiis praktika
arengu ja kõrge resultatiivsusega viimastel aastatel. Kui vaadata asjale kuritegevuse poole pealt, võib rääkida nn teaduspoliitilise pendli liikumisest sotsiaalsete faktorite poolelt psühholoogiliste,sageli bioloogilist taustaga faktorite poole. Kui kaugele pendel kaldub, seda näitab tulevik, kuid juba praegu võib öelda, et inimkäitumise bioloogilise tausta tähtsustamisel on toimunud murrang. Samas tuleb täielikult nõustuda tuntud kriminoloogi Antony Walshiga,28 kes rõhutab, et geenid kontrollivad biokeemilisi rektsioone, mitte aga mõtteid, tundmusi ja uskumusi, millele annab sisu sotsialiseerumine. 16.küsimus Psühhopaatia ja kriminaalne käitumine(ajalugu,üldised seisukohad) Psühhopaatia on isiksuseomaduste koondnimetus,mida seostatakse kriminaalse käitumisega.Eestis defineeritakse seda nii: "psühhopaatia on isiksuse psüühilise strultuuri oluline kõrvalekalle,mille puhul on kõige enam häiritud tunde- ja tahteelu
annaabi.ee 
