• laste käitumise jälgimises; • käitumishälbe äratundmises, kui see juhtub; • hälbiva käitumise karistamises Interaktsionalism ja märgistamine • Interaktsionalismi ja märgistamisteooria põhihuviks on kuritegu ja kuritegevuse tähendus. • Selle asemel, et positivismi vaimus otsida spetsiifilisi kurjategija omadusi ning sellest järeldada kuritegeliku käitumise põhjusi, keskenduvad interaktsionistid kriminaliseerimise protsessile, ehk sellele, kuidas inimest nimetatakse (defineeritakse) kurjategijaks või kuidas mõned teod saavad kuriteo nimetuse. Sümboliline interaktsionalism Aluspanijaks peetakse George Herbert Mead´i (1863-1931). Herbert Blumer kirjeldab sümbolilise interaktsionalismipõhiideed järgnevalt: • Inimolendid käituvad objektide suhtes nendele antud tähenduste alusel. • Asja tähendus tekib kahe inimese vahelise sotsiaalse interaktsiooni tulemusena.
Teatud juhtudel näeb seaduse eriosa ette aga vastutuse teo eest, mis on kirjeldatud tegevusetusena Seaduse eriosa kirjeldab karistatavat tegu kui täideviimist. Kui lisaks täideviijale on tegev veel kihutaja (§ 22 lg 2) või kaasaaitaja (§ 22 lg 3) tuleb nende tegevust hinnata vastavalt osavõtu kontrollskeemile6. 3.Süüteokoosseis 3.1. Õpetus süüteokoosseisust Teatud kindla süüteokoosseisu moodustamise alguspunktiks ja kogu kriminaliseerimise protsessi saatvaks põhimõtteks on õigushüve, st iga koosseisu loomise eesmärgiks peab õigusriigis olema mingi õigushüve kaitse. Süüteokoosseisu võibki määratleda kui karistusseaduse eriosa normi dispositsioonis sisalduvat õigushüve kahjustava teo kirjeldust, mis koosneb teatud deliktitüübile omastest ebaõigust rajavatest tunnetest, mis jagunevad objektiivseks ja subjektiivseks. 6 Põhidelikti tuletiste kontrollskeemide kohta vt Sootak 2001b
kehtestada vaid siis, kui kavandatava eesmärki ei suudetaks efektiivsemalt saavutada liikmesriikide tasemel ning meetme ulatuse või toime tõttu on eesmärgid paremini saavutavad ühenduse tasandil. 6) Sidususe printsiip - vajadus arvestada juba olemas olevate liikmesriikide kriminaalõiguse süsteemidega, kui ka vältida vastuolusid liidu õiguse siseselt. Finantskuritegevuse kriminaliseerimise pooltargumendid: - Õigusraamistiku tugevdamine ja ühtsustamine - Kaudselt ka üksikisikute huvide kaitse - Euroopa prokuratuuri vajalikkus, sest see oleks üks organ, mis spetsialiseeruks sellele ja tänu suunatusele oleks tegevus ka tõhusam - Suurtes summades raha konfiskeeritud – see neile enda operatsioonide rahastamiseks? - Isikute tervise kaitse – illegaalsete uimastite konfiskeerimine?
ning üldised printsiibid õiguse tõlgendamisel. Ajaloolise arengu ja sanktsioonimäärade kõrval tuleb kindlasti vaadelda ka tänapäeva karistusmäärasid teistes arenenud riikides, sh naabrite vastavaid sätteid ning vahetult enne karistusseadustiku vastuvõtmist kehtinud kriminaalkoodeksit. Samuti on eelneva kõrval jälgitud Eesti Vabariigi Riigikohtu lahendeid. Struktuuriliselt jaguneb probleemide lahendus osadesse, millest esmane on altkäemaksu mõiste ja teo ajaloolise kriminaliseerimise kirjeldamine, samuti tänasel päeval kehtiva redaktsiooni tekkimise aluste kirjeldamine. Järgnevalt otsene keeleline tõlgendamine koos võimalike vaatevinklitega teistest õigusruumidest ning sellekohased järeldused. Viimane käsitlus puudutab osalejad ja nende hetkel kehtivaid sanktsioonimäärasid koos reaalselt Eesti kohtusüsteemis mõistetud karistuste analüüsiga karistusregistri andmete alustel. Autor on seisukohal, et ainult sellise struktuur on
ühiskonnas kuritegudena defineeritavad ehk tuleb teatud teod kriminaliseerida. Ei ole olemas "loomuliku" kuriteo ega kurjategija mõistet. Kuritegu on tegu, mis on kriminaalseaduse järgi karistatav. Võim seda öelda ehk definitiivvõim kuulub riigile, seadusandjale. Riik ise määrab läbi kuritegude defineerimise, kui palju on kuritegevust. Igas ühiskonnas toimub korraga kaks vastandlikku protsessi kriminaliseerimine ja dekriminaliseerimine. Kriminaliseerimise põhimõtted: o õigushüve põhimõte see väärtus, mida teoga kahjustatakse, peab olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud. o kannatanu afekt kuriteo läbi on keegi saanud kahju. Võib olla konkreetne kuriteo ohver, tema lähedased või laiemas mõttes terve ühiskond. Karistuse raskus peab olema vastavuses toimepandud kuriteo raskusega. Kui karistus on liiga leebe, siis kannatanu afekt ei leia rahuldamist ja see riivab ühiskonna õiglustunnet.
sanktsiooninormi loomist. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Ühinemisvabaduse kaitseks ei nõua karistusõiguslike normide kehtestamist ei Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale (vt nt ka EIK 12. novembri 2013. a otsus asjas Söderman vs. Rootsi, p-d 7885). Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1).
annaabi.ee 
