alkoholivabasse klubisse live muusikat nautima, lihtne ja loogiline. 6.Koduleht ja mitte lihtsalt tavaline, inimestel on võimalus leida erinevaid tegevusi, nagu näiteks joogi kalkulaator, sisestad summa ja näed milliseid erinevaid jooke selle raha eest meie klubist saaks, lisaks on võimalik läbi mängude võita ka sealt erinevaid auhindu.Eesmärk selles, et inimestele ideed kinnitada ning näidata ka klubiprogrammi kodulehel. 7.Laseme kirjutada mõnel kriitikul arvamusloo meie klubist mõnda päevalehte.Võibolla ka raadiointervjuu klubi avamise kohta. 8.Erinev nänn, mida on võimalik klubist saada/ tasuta võtta, kodulehe mängudes võita, nagu näiteks Klaar klaas, T-Särk, võtmehoidjad,kleepsud ja nii edasi, selleks, et levitada sõnumit selle ägeda koha kohta! 9.Sissejuhatav lühisaade/klipp umbes 5 kuni 20 minutit sellest, miks just tulla meie klubisse, mida huvitavat on siin proovida.Miks eelistada seda
Telesõu lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal punastest tulukestest "ELVIS" maalitud, ning laulis laulu "If I Can Dream", mis oli koostatud just selle telesõu tarvis ja kuigi pole Elvise enda kirjutatud, olevat kirjutatud see spetsiaalselt Elvise maailmavaadete põhjal. Sõu kandis nimetust "Elvis", mis on tänapäeval tuntud pealkirja "'68 Comeback Special" all. Igaljuhul ei olnud ühelgi kriitikul midagi paha selle kohta öelda. Võis julgelt väita, et "Elvis on tagasi". Sellele järgnesid paljud sõud Las Vegases ja muudki. 1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt. Karate jäi pooleli, uuesti hakkas sellega tegelema alles oma viimasel eluaastal. Esimest korda viidi ta pikemaks ajaks haiglasse. Ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes. Seepärast oli ta sunnitud kasutama palju erinevaid välja kirjutatud ravimeid tohututes kogustes, lisaks veel kõikvõimalikud
Elvis esines väikesele valitud publikule, kes ümber väikese neljanurkse lava istusid. Toimusid kaks sõud, kus Elvis koos mõne sõbramuusikuga laval toolidel istusid ja kaks sõud, kus Ellvis üksinda püstijalu oma tuntumaid hitte uues kuues esitas ja lisaks teised kokku monteeritud filmilõigud. Sõu kandis nime ''Elvis'', mis on tänapäeval tuntud pealkirja ''68 Comeback Special'' all. Igal juhul ei olnud ühelgi kriitikul midagi paha selle kohta öelda. Võis julgelt väita, et ''Elvis on tagasi''. Elvise tagasitulekule järgensid sõud Las Vegases. Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev kaks sõud. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karate kimonotega, et Elvisel laval mugav liikuda oleks, sest need sõud oli ääreni täis energiat
KÄRT HELLERMA Doris Kareva. «HingRing». Kirjastus Huma, 1997 95 lk. Arvustustamistöö juures olen täheldanud ühte seaduspärasust: iga kord, kui tuleb kirjutada mõnest sellisest raamatust, mille kohta on ette teada, et kergeks võetud ülesande täitmine ei kujune, läheb mõte kõigepealt kriitiku rollile ja kriitika võimalustele üldse. Alati tahaks esimese hooga endale tuhka pähe raputada ja asjast hoopis kõrvale hiilida. Mis erilisi võimalusi siis kriitikul ikka on? Ainult öelda oma sõnadega ümber seda, mida keegi teine juba enne sind ära on öelnud, järeldada midagi, osutada millelegi, asetada kellegi loomingut püüdlikult kuhugi, mis objektiivselt võttes peaks olema kultuurikontekst, koht laiemal kirjandusmaastikul vms, tegelikult pole aga muud kui kriitiku enda ainuomane ja väga isiklik maailmapilt. Oma vanade arvustuste mustandeid vaadates - mõned neist on siiani alles - olen hämmeldusega
keda eristas eelkäijatest tema huvide laius ja mitmekülgsus, millega ta luule üle arutles. Coleridge huvitus filosoofiast, esteetikast ja psühholoogiast ning kuna need mõtteharud kirjanduskriitikasse jäidki, võib öelda, et uuskriitika (New Criticism) põlvnebki otseselt temast. Kirjanduskriitika muundumisel on lisaks kirjanduse käsitlemisele mõne(de) teis(t)e teadusharu(de) valgusel teinegi põhjus. Olukorras, kus paljud kriitikud on õpetajad ja vastupidi, võib kriitikul olla mõnevõrra teistsugune kontakt maailmaga ja mõnevõrra teistsugune kujuteldav lugejaskond, kui oli tema eelkäijatel. Siinjuures küsib Eliot, kas kaasaegse kriitika nõrkuseks pole mitte ebakindlus kriitika otstarbes. Mis kasu ta peaks tooma ja kellele? Võib-olla on just tema rikkus ja mitmekesisus ähmastanud lõpliku sihi. Ning, pääsemaks uppumast omaenda kriitikutegevusse, pakub autor lakkamatu küsimise: Millal pole kriitika enam kirjanduskriitika, vaid midagi muud?
Sümptomeid hakatakse pidama ka asja juurde kuuluvaks, kuid neid paraku ei osata seostada stressiga. (Arto Pietikäinen ’’Paindlik meel’’ lk 27) Enamik meist ei talu kriitikat. Me nõustume harva muutma oma otsuseid, milleni oleme raske tööga jõudnud. Pigem loodetakse et probleemid lahenevad iseenesest ajapikku. Kui inimesi kritiseeritakse, siis loomulik on end asuda kohe kaitsma, sageli isegi enne seda kui oleme ära kuulanud, mida on kriitikul meile endile öelda. (Dale Carnegie ’’Kuidas vabaneda stressist ja muretsemisest’’ lk 53) Üks halvimaid avaldumise vorme on läbikukkumisest mõtlemine. See mõjub hävitavalt edasipüüdlikkusele, kahjustab su sihikindlust ja kahjustab seda sama mis on muretseja silmapiiril. Inimesed näevad tihtipeale kõike halvas valguses, sest vaatavad vaid asja negatiivset külge. (Dale Carnegie ’’Kuidas vabaneda stressist ja muretsemisest lk 99’’)
Neid lihtsalt pildi peal ei ole. Kirjandusnäited peaksid huvitama meid kui ühiskonna ja poliitika olukorra pikendused, oskame kuidagi ajalugu mõtestada ja pol ja kirj seoseid. Kui midagi leida, kas üksikuid luuletusi v muid tekste, mida kirjanduslikus plaanis võiks vaadata, siis on ka suhteliselt selge, et neid võib leida kas vahetult sõja lõppu v kuskilt stalinismi ja sulaaja piirilt. Kirjanduskriitika rolli tugevnemine sellist võimu kriitikul pole enne olnud. On ka loogiline arutleda selle üle, kas ongi kõige tähtsam kirjanduslikud tekstid v kriitika kaudu tulevad juhendid tekstidest, need, mis annavad juhtnööre selleks, kuidasmoodi kirjutada. Max Laosson, Endel Sõgel. Kriitiku roll muutub poliitilise järelvaate rolliks. Mingi osa tõsiseltvõetavast uurimusest. Sotsialistlik realism kuulutatakse üldkehtivaks kirjanduslikuks meetodiks. Kirjanike Liidu
sulepea käes, liikumatult. Kui sulepea liigub, siis me ei tea, kus ta viibib. Kus ta sel hetkel käis? Vastuses sellele küsimusele peitub kunsti tähendus. Seda avastada, seda mõista, tajuda ära vahe, millal see juhtub ja millal seda ei juhtu see on minu ainus eemärk elus, ja see ei ole põlastusväärne amet siin maal, kus me ei saa diskuteerida oma vabaduste üle, sest meil pole vabadusi, ja samadel põhjustel ei saa me diskuteerida ka teaduse ja poliitika üle. Kriitikul on siin kahekordne ülesanne. Kui midagi tõelist on võimalik tabada kunstist, siis aitab see tabada ka midagi vabadusest, ja loodusteadusest ja poliitikast ja ajaloost sest kõik kogu universumis avaldub koos ühise eesmärgina, milles mul on oma osa. Teil on õigus minu üle naerda, sest ma ei oska saksa ega prantsuse keelt. Aga idealismi õigsuse mõistmiseks piisaks mulle ka sellest, kui hobusel mööda kappav mees hüüaks mu aknast sisse üheainsa Schellingi lause
laulude popurriiga. Seega teame 10 pala nime ehk ajaliselt võttes oletatavasti pisut üle poole programmi (P. Veebeli esimese kontserdi kavas oli 16 pala). Nagu kavast ja kriitikastki nähtub, ei saa ka Viljandi-kontserti päris džässikontserdiks lugeda. Kriitik K 193 kirjutab: “/.../ särtsakas jazz-ilme ei pääsenud mõjule. Kuid see ei rikkunud asja, ennem andis veelgi juurde.” 194 Siin võib kriitikul õiguski olla, sest tõenäoliselt polnud Viljandi publik ja võib-olla muusikudki tõelise džässi mõistmiseks veel valmis. Oma olemuselt oli sellel kaval, nagu P. Veebeli 1. kontserdi puhulgi, tunda teatavat sugulust P. Whitemanni džässikontsertidega, seega sobib siia P. Veebeli enda hilisem määratlus seda tüüpi muusika kohta: “džäss-sümfooniline stiil” 195 . 4.1.4. Priit Veebeli kolmas ja neljas Tallinna-kontsert Järgmine suurem džässikontsert toimus A. Mutsu andmeil 2
annaabi.ee 
