1929 26.juuni Amandus Heinrich Adamsoni pere · Sündinud 12.novembril 1855 Paldiski lähedal UugaRätsepal. · Isa meremees · Ema talutütar Amandus Heinrich Adamsoni pere ja suveateljee. Amandus H. Adamsoni haridustee · Seitsmeaastaselt alustas noor Amandus kooliteed Tallinnas ToomVaestekoolis. · 1869a põgenes Amandus ToomVaestekoolist ning sõitis salaja Peterburi. · 1870a Peterburist naasnuna anti talle luba astuda Tallinna Kreiskooli. · 1870a Kreiskoolist tüdinuna läks ta hoopis Bergi puutöökotta Tallinnas tisleri ametit õppima. · 1873a õnnestus A.H.Adamsonil siiski astuda Peterburi Kunstiakadeemiasse. · 1879a lõppes Amandus Heinrich Adamsoni haridustee. Amandus H. Adamsoni tunnustused · Esimeseks tunnustuseks tema andele võib pidada algkooli õpetajate kiitust ja talle antud võimalust müüa oma teoseid Tallinna Kunstikaupluses. · Peterburi Kunstiakadeemia erinevad aukirjad suurepäraste koolis tehtud
Arvatakse, et Muugas kogetud lapsepõlv inspireeris Vildet kasutama mitmeid tegelasi ja sündmusi oma hilisemas loomingus. Hiljem Vildede perekond lahkus Muugalt, et lapsed saaksid hea hariduse ning 1878. aastal asus Eduard õppima Tallinnas Saksa kreisikooli, kus ta õppis kuni 1882. aastani. Eduard Vildet paelusid juba kooliajal rohkem humanitaarained, ta vaimustus kirjandusest ja teatrist. Viimasest isegi nii palju, et lühikest aega pärast kreiskoolist lahkumist, kus tal oli konflikt kooli juhatusega, kavatses ta leiba teenida kutselise näitlejana. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 17-aastaselt ja oli äärmiselt viljakas. Ta kirjutas peaaegu kõike jutustusi, näidendeid, naljajutte, romaane. 1882. aastal ilmus esikteos ,,Kurjal teel" tegemist on kriminaalse teosega, mis räägib Peterburi elust. 1883. aasta sügisest sai temast ajalehe Virulane toimetuse liige, kus ta töötas 1886. aastani.
käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast." Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita kavatses, pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara
Linnades tegutsenud kihelkonnakoolid pidid andma algteadmised õpingute jätkamiseks kreiskoolis, viimane oli omakorda eelastmeks gümnaasiumile, mis valmitas noori ülikooli asutmiseks. Neile kes edasi õppida ei soovinud, pidi gümnaasium andma edasiseks eluks tarvilikud teadmised. Gümnaasiumi võis vastu võtta seisusele vaatamata kõiki poeglapsi, kes olid lõpetanud kreiskooli või omandanud vastavad teadmised muul viisil, näiteks erapansionis õppides. Mujalt kui kreiskoolist tulnud pidid sooritama sisseastumiskatsed. Erinevalt 1804. Aasta koolistatuudist, mis nägi ette 4-klassilise gümnaasiumi, oli Tartu õpperingkonna gümnaasiumides kolm klassi. Kõige madalm oli tertia sellele järgnesid secunda ja prima. Iga klass jagunes veel kageks osaks: väikeseks ja suureks jaoks. Klassikursused kestisid ühe aasta ja õpiti saksa keeles. 1806. aastal määras kuraator F. M. Klinger kindlaks, mida ja millise
1966) Vilde õpingud olid ajal, mil Eestis oli rahvuslik liikumine. Sellega seoses arenesid Vildel tõsised vastuolud kooliga. Ta ise räägib, et kandis õpetajate õrritamiseks kaasa ,,Kalevipoega". Kui viimasel kooliaastal avastati tema poolt organiseeritud poiste rühma katse laevale pääseda, et Ameerikasse põgeneda, soovitati tal paari seikluskaaslasega koolist lahkuda. Vilde ei pidanud aga kooli lõputunnistust tähtsaks ja ta lahkus pool aastat enne lõpueksameid 1882. a juunis kreiskoolist. Ehki ta koolist pidi lahkuma, omandas ta sealt kõik vajalikud teadmised. Saksa keel oli Eduardil nii selge, et ta võis vabalt saksakeelseid teoseid tõlkida. (Eduard Vilde sõnas ja pildis. 1966; Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) 4 Peale kreiskoolist lahkumist asus Vilde elama oma vanemate juurde Karjakülla. Karjaküla
" Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast." Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita kavatses, pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki.
" Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast." Ema oli see, kes Vildet kasvatas ja õpetas. Isa hoidis lastekasvatusest kõrvale. Ka rändamiskire päris tulevane kirjanik emalt. Vildele sai tema rännukirg saatuslikuks. Saksa kreiskoolist Tallinnas, kus Vilde õppis, visati ta 1882. a. juunis välja. Sellega Vilde ametlik haridustee katkeski. Väljaviskamise põhjuseks oli poisi kange reisihimu. Kaaslastega koos käis ta ennast ühele reisilaevale madruseks pakkumas. Kuhu ta sõita kavatses, pole teada, kuid pole võimatu, et tema unistuste maa oli Ameerika. Ameerikasse Vilde hiljem ka sattus, kuid see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki.
külalapsi. Aastal 1849 viis Hurda isa ta Põlva kihelkonnakooli ja ta õppis seal kolm talve. Aastal 1852 asus Hurt õppima Tartu kreiskooli, kus ta pidi algselt isa soovi järgi olema ühe aasta ja siis koju naasema ning teda külalaste õpetamisel aitama. Kui üks kooliaasta läbi sai, ei tahtnud kooliinspektor Hurda lahkumisest midagi kuulda ja käskis tal veel aasta koolis olla. Aastal 1855, kui Hurt pidi Tartu kreiskoolist koju naasema, ei tahtnud kooliinspektor Oettali Hurda lahkumisest jälle midagi kuulda, ning käskis Jakobit gümnaasiumi jääda. Kuna isal aga selleks raha puudus, võttis Oettali asja käsile ning võimaldas Hurdal tasuta koolis käia, ning hiljem stipendiumi anda, kui poisil on hinded korras. 1885 aastal tegi Jakob Hurt ära gümnaasiumi sisseastumiskatsed ja teda võeti quarta'sse. Hurt õppis seal ühe semestri ja
1881- 1893 elas Vilde Karjaküla mõisa häärberis Keila lähedal, kus isa oli mõisavalitseja. Seal on kirja pandud ka Vilde esimesed jutud. Vilde isa oli Jüri Vilde, kes oli kohusetruu ja sõnaaher töömees. Ema Leena oli seevastu temperamentne, seltskondlik, elava kujutusvõimega jutuvestja ja rahvalaulude mäletaja. Eduard pidas end ema iseloomu pärijaks. Kodus sai Vilde algõpetuse, siis jätkas õpinguid Tallinnas saksa elementaar- ja kreiskoolis. Kreiskoolist (praegune VHK) pidi 1882. aasta kevadel enne koolikursuse lõppu lahkuma, kuna oli välja tulnud poiste salanõu pageda laevaga Ameerikasse. Koolist sai Vilde kaasa saksa keele oskuse ja klassikalise kirjanduse tundmise. Eesti keeles kirjutamist pidi ta iseseisvalt õppima. Koolipäevil sai alguse Vilde kiindumus teatri vastu, ta käis tihti Tallinna saksa Linnateatris. Noorena tegi Vilde isegi ebaõnnestunud katse saada näitlejaks. Hea teatritundmine tuli kasuks arvustuste ja
annaabi.ee 
