Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud mandriline lõunaosa, mis sarnaneb selles osas mõnevõrra tagaküljega. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15- kilomeetrise läbimõõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 km läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 km, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks. Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 40. Need veetud basseinid on tihedalt seotud sama kuivade Kuu meredega
väga kaugele. Nii on mõned killud lennanud koguni Maale, neid nimetatakse Kuult pärit meteoriitideks. Ka on osa väiksemaid kraatreid (nn. sekundaarkraatrid) tekitatud põhikraatri moodustumisel väljalennanud tükkide poolt. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15-kilomeetrise läbimõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin)
Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kuu esikülg on väga mereline ja tagakülg palju tasapinnalisem, seal on ainult kaks merd. Kuul lähimal vaatlusel on näha seal mitmeid mäeahelikke, orge, lõhesid ja kraatreid. Mägedele on nimed pandud Maal asuvate mägede järgi, nt Alpid, Kaukasus jms. Kraatritel on eelkõige teadlaste kuid ka mõnede muude tuntud isikute nimed .( Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve) Kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on väga palju. Meredes hõredamalt, mandri osas tihedamalt. Kraatrite põhjuseks on meteoriidid. Kui kraatri läbimõõt ületab 300 km siis ei nimetata seda neid enam kraatriks vaid basseiniks. Oma väiksuse tõttu Kuul praktiliselt puudub atmosfäär
lennata tekkekohast väga kaugele. Nii on mõned killud lennanud koguni Maale, neid nimetatakse Kuult pärit meteoriitideks. Ka on osa väiksemaid kraatreid (nn. sekundaarkraatrid) tekitatud põhikraatri moodustumisel väljalennanud tükkide poolt. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15-kilomeetrise läbimõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu 4 mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin)
kaetud mandriline lõunaosa, mis sarnaneb selles osas mõnevõrra tagaküljega. Siin asub ka Kuu nähtava külje suurim kraater Clavius, mille 6600 meetri kõrguste vallide vahekaugus ulatub kuni 235 kilomeetrini. Vallil on veel kaks vastastikku asuvat väiksemat kraatrit. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15-kilomeetrise läbimõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin). Kokku on neid
Suuri lameda põhjaga kraatreid nimetatake tsirkideks. Paljude kraatrite keskel on üks või mitu mäetippu. Mitmest kraatrist lähtuvad väljapaiskunud kivimeist koosnevad heledad ,,kiired", mille pikkus küünib mitmesaja km-ni. Need on tekkinud kraatri moodustumisel välja paiskunud aine sadenemisel Kuu pinnale. Aja jooksul kiired kaovad, seda eeskätt tulenevalt erosioonist, mida põhjustab mikrometeoriitide sadu. Seetõttu on kiirtesüsteem jälgitav ainult noortel kraatritel. Kuid juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt kui ainult heledamad ja tumedamad kohad: näha on lausa mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud
väga kaugele. Nii on mõned killud lennanud koguni Maale, neid nimetatakse Kuult pärit meteoriitideks. Ka on osa väiksemaid kraatreid (nn. sekundaarkraatrid) tekitatud põhikraatri moodustumisel väljalennanud tükkide poolt. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15-kilomeetrise läbimõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin). Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 35 (teistel
Väljapaisatud aine moodustab augu ümber valli. Lisaks osa ainest aurustub, osa sulab ja osa võib lennata tekkekohast väga kaugele. Nii on mõned killud lennanud koguni Maale, neid nimetatakse Kuult pärit meteoriitideks. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15-kilomeetrise läbimõõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis basseiniks. Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 35. Need veetud basseinid on tihedalt seotud sama kuivade Kuu meredega. Kuu suurim bassein
4 on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid nagu Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W. Struve Kuu nähtaval küljel, Golitsõn, Lenz, Orlov ja Ostwald tagaküljel. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest. Kuni 15-kilomeetrise läbimõõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin). Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 35.
annaabi.ee 
