Ehalkäimine ei tähendanud tingimata sugulist läbikäimist, selle varjundi sai ehalkäimine alles XX sajandil. Tüdruk, kellel ehaline üldse ei käinud, võis jääda kosilasteta. Kohati eelnes kosjadele kuulamine. Kosja mindi pimedas, noore kuuga. Vanemal ajal mindi kosja ratsa, hiljem saani või vankriga. Kosja läksid peigmees isamehega, kosjajutu eest hoolitses isamees, peiu tavaliselt vaikis. Kosjalistel olid kaasas käsiraha, kosjakingid, kosjakakk ja kosjaviin, mis pidi kindlasti olema punane. Kui kõik olid kosjaviina rüübanud ja kosjakakku maitsnud, olid kosjad vastu võetud. Peale seda vahetati kingitusi, peiu maksis käsiraha. Kosilastele pakuti süüa, toidulaual pidi kindlasti olema palju keedetud mune. Kosilased lahkusid alles hommikul.
Enamasti sõideti kosja teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul ning soovitatavalt noore kuuga, kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma. Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki. Kosjadest pulmadeni Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja pulmade vaheline aeg polnud kindlaks määratud, kestis kihlus vähemalt kolm nädalat. Selle tingis
kuna see pidavat õnne ja viljakust tooma. Kosja sõideti tavaliselt saani või vankriga, mis oli ehitud kellade ja kuljustega, et kosjade saabumine kaugele kuulda oleks. Kosjasõidu hobune pidi olema täkk, halvemal juhul ka ruun, parimaks peeti valget hobust, kuid must ei tohtinud kindlasti olla. Kosilastel pidi kaasas olema viinapudel, ilma selleta ei olnud kosjaskäik üldse mõeldav. 3 Kui kosjaviin vastu võeti ning pudel avati, sobisid ka kosjad. Peale viinapudelite olid kosilasel kaasas ka kingitused: kihlad või pandid, mida hakati jagama peale sööki. Kosjadest pulmadeni Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud üldjuhul tavaga kindlaks määratud, kuid Lääne-Eestis järgnes kosjadele kihlus, mis toimus pereringis laupäeva õhtul mõrsja kodus. Kuigi kosjade ja pulmade vaheline aeg polnud kindlaks määratud, kestis kihlus vähemalt kolm nädalat. Selle tingis
hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine – sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) 3.2 Kihlus Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi. Euroopas sai kihlus keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks
Olles küll peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära -- niihästi kosimisel kui pulmades. Kosjas kõneles ja tegutses isamees, vanem abielus mees, tavaliselt peigmehe sugulane. Kosja mindi vanasti ratsa täkkhobusega, hiljem sõideti ehitud vankriga. Aeg pidi olema noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel olid kaasas kingitused, varasemal ajal õllelähker, hiljem viinapudel. Kosjaviin pidi olema magus ja punane. Kosjajutt oli ümberütlev ja isamees pidi olema väga sõnaosav. Jutu lõpetuseks pandi viinapudel lauale ja, kui peremees sellest rüüpas, oli see märgiks, et kosjad on vastu võetud. Kosjakingid ehk kihlad oli omaaegsele naise ostmisele viitav igand. Üldtuntud kingid olid pruudile põll, siidrätt ja nuga (hilisemal ajal sõrmus), emale tanu või põll, isale müts või piip, õdedele ja vendadele rätid. Selle juurde käis veel 19
vaimud väljas liikumas. Keelatud oli lihavõtte-eelne paastuaeg, samuti ei peetud heaks uue kuu loomise aega. Kui kosjasõidul tuli esimesena vastu vana naine, siis oli kõige targem ots kohe ümber keerata ja koju tagasi minna. Meesterahvaga kohtumine tähendas aga õnne. Kosjaskäiku said mõjutada ka loomad. Kuigi kosilastel oli endil viin kaasas, ei tohtinud kunagi kõrtsist peatumata mööda sõita. Alati tuli sisse minna ja viina osta. (Meri 2003: 16) Kui kosjad sobisid toodi välja kosjaviin. Vana tava kohaselt oli kosjaviin põletatud suhkruga punaseks värvitud ja soovitavalt magus. Kui söödud ja joodud, siis vahetati üldjuhul kinke. Neid kingitusi on kutsutud kihlad või pandid. Kui pruutpaar oli kolmel pühapäeval kirikus maha hõigatud,siis võis pulmi pidama hakata. (Karu, 1997: 6) Kosjade ja pulmade vahelisest pikkusest on väga erinevaid kirjapanekuid. Kui kosjas käidud kevadel, siis tavakohaselt peeti pulmi sügisel. Hilisematest aegadest teated räägivad aga
vormilise abielunõusoleku hankimine mõrsja vanematelt ja mõrsjalt endilt, laialdaselt tuntud komme. Eesti pärimuslikele kosjadele eelnes tavaliselt kuulamine, kuulamas käis vanem naine sobitaja, kohati peiu ema, viies kaasa pudel viina. Nõusoleku märgiks seoti tühja pudeli külge vöö või kindad. Kuulmisele järgnesid kosjad nn teised viinad, kosja läks peigmees koos isamehega tavaliselt noore kuu teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul. Kosilastel oli kaasas kihlad ja kosjaviin, varasemal ajal õlu. Kosjas olles peigmees ei kõnelenud, seda tegi põhiliselt isamees. Kui kosjad õnnestusid pakuti kosilastele süüa, muuhulgas pidi kindlasti olema keedetud mune. Kosjad kaotasid oma tähtsuse 20. Saj alguses.(EE 5 1990: 76) Kosjadele järgnes kihlus. Kihlus on maailmas laialdaselt tuntud abielueelleping. Varasemail aegadel on mitmel pool vanemad kihlanud lapsi. Euroopas sai kihlus keskajal kiriku abielutseremoniaali kohustuslikuks osaks. Tänapäevaks on see aga
annaabi.ee 
