Botaaniline nimetus - Urtica dioica. Nõges kuulub nõgeselise sugukonda ja perekonda nõges. Ei kuulu looduskaitse alla. Sisaldab rohkesti mineraalaineid, vitamiini C, oblikhapet jm. Kõrvenõges on tavaline umbrohi. Kõrvenõgest võib leida igalt poolt, aga peamiselt viljakatelt muldadelt, näiteks vanad sõnnikuhunnikud, lautade ja heinaküünide servad, samuti niisked pehme huumuserikka mullaga metsad. Kuna kõrvenõges levib oma juurtega ja ka veel külgharudega, mis hargnevad vartest, siis on ta aiapidajale suur nuhtlus. Eestis kasvab ka teine nõgeseliik, mis on aga kõrvenõgesest kitsam, ümaramate ja mitte nii teravate tippudega lehtedega, väiksemate õisikutega ja kõrvenõgesest rohelisem. Kuigi kõrvenõges on umbrohi, on ta siiski ka väärtuslik ravimtaim. Esiteks saab temast keeta kasulikku ravimteed.
Umbrohud ei ole evolutsioneerunud umbrohtudeks (maaharimine on kestnud selleks liialt lühikest aega, vaid mõned tuhanded aastad), vaid leidnud endale haritava maa tingimused kasvuks ja paljunemiseks sobivaks ning selle tulemusel tihti muutunud väga arvukaks. Mitmed liigid, mis intensiivpõllunduse seisukohalt on umbrohud, ei pruugi mahepõllunduse seisukohalt umbrohud olla. Eesti umbrohte Eestis on pärismaisteks umbrohtudeks näiteks naat, vesihein, valge hanemalts, kõrvenõges. Arheofüütseteks umbrohtudeks on Eestis näiteks põldmagun, rukkilill. Võõrliikidest on umbrohtudeks näiteks karvane võõrkakar, väikeseõiene lemmalts, niitjas mailane. Tüüpiliste põlluumbrohtude seas on suhteliselt palju ristõieliste sugukonna liike põldrõigas, põldsinep, kapsasrohi, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, harilik tõlkjas jt. 3 Umbrohud Vesihein (Stellaria media) on kogu Euroopas levinud umbrohi. Kuulub sugukonda nelgilised, perekonda tähthein
Nõges ravimtaimena Kirjeldus Taime vars on keskmiselt 30-100 cm kõrgune. Vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline, kaetud liht- ja kõrvekarvadega. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Leheservad on saagjad. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes. Emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljaks on munajas pähklike. Korjamine Nõgest korjatakse juuli lõpus kummikinnaste ja kääridega. Kuivatamine Tehakse kimp ja pannakse kuiva kohta rippuma. Pannakse ka pliidikohale rippuma. Vahel punutakse need ka kokku. Kasutamine Kõrvenõges on kõrge toiteväärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm. Juurtest ja lehtedest saadavat rohelist värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja head rav
tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii saadakse leesika jahu. Lehed leiavad kasutamist meditsiinis. Leesika lehtedest valmistatud teed kasutatakse põie- ja neerupõletiku, neeruliiva ja -kivide korral. Tööstuses on lehti kasutatud pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel, kuna need sisaldavad parkaineid
Kõik kommentaarid