Küsimusi järelemõtlemiseks 1. Millist kolme tõeteooria hulgast peate kõige vastuvõetavamaks? Põhjenda oma vastust. Tõe korrespondentsiteooriat. Selle teooria järgi on tõesed need väited, mis on kooskõlas tegelikkusega. 2. Kas mõni väide võib olla tõene ilma, et keegi teaks, et ta on tõene? Põhjenda. Jah, kindlasti võib, sest kõiki väiteid pole võimalik kontrollida. Näiteks kui väita, et kõik inimesed on surelikud, siis seda ei saa kindlaks teha enne, kui kõik inimesed on surnud, aga ei saa ka ümber lükata. 3. Kas mõni väide võib olla tõene juhul, kui mitte keegi sellest väitest aru ei saa
Sellise kompilatsiooni eest punkte ei saa. Isegi kui on refereeritud asjakohaseid teooriad, pole alust sellist kirjatööd esseena hinnata. Antud veatüübi alaliigiks on sellised esseed, mis koosnevad lõviosas materjali refereerimisest ning sisaldavad omaette seisva lisandina ka autori positsiooni ilma ühegi argumendita, nt. "Mina pooldan tõe korrespondentsiteooriat" ja kogu lugu. 2. ALUSVÄIDE (VÄITED) ON PÕHJENDAMATA Mõnikord arutleb tudeng oma essees küll, kuid mitte teemast tuleneva põhiküsimuse üle, vaid juba mõne kitsama küsimuse üle, võttes alusväite põhjendamata omaks. Selleks on mitmeid retoorilis-demagoogilisi võimalusi, vaatame seda reaalselt toimunud eksamiessee teema näitel
Fioloofilises võtmes seisneb tõe probleem ehk selles, et milline tõeteooria on siis tõene ja milline filosoof läbi aegada on tõele kõige lähem olnud. Sama küsimus kerkib üles ka Indrek Meos'i teoses ''Filosoofia põhiprobleemid'' ja ta lisab, et selle väljaselgitamiseks tuleb meil lähtuda mingist arusaamast tõe kohta. Neutraalsel positsioonil küsimusele vastata ei saa. Traditsioonilised tõeteooriaid on kolm: Kõige vanemaks tõeteooriaks võib pidada nn korrespondentsiteooriat (ld co `koos`, respondere `vastav olema`), kus mingi väite tõesus tähendab ta vastamist tegelikkusele, faktidele. 20. sajandi alguseni oli selline tõeteooria (ja ühtlasi kriteerium) valitsevaks. Sellise teooria põhiraskuseks on vastavussuhte määratlemine, mis viis välja mõtteni, et tõde on tülikas käsitada korrespondentsina. Pragmatismi (kr pragma `tegevus`) tõeteooria sõnastati William Jamesi (1842-1910) poolt.
LOOGIKA UURIB, milliseid mõtlemise vorme kõne väljendab. LOOGIKA ON teadus(õpetus) meetoditest ja printsiipidest, mida kasutatakse õige ja ebaõige arutlemise(järeldamise) eristamiseks. TRADITSIOONILINE LOOGIKA ei tegele suvaliste mõtteväljendustega, vaid sellistega, mis väljendavad tõeste või väärade propositsioonide jaatust(tõeseid või vääri väiteid). Traditsioonilises loogikas järgitakse Aristotelese eeskujul tõe vastavuse teooriat ehk KORRESPONDENTSITEOORIAT: väide on tõene, kui selle sisu(propositsioon, mida ta jaatab) vastab tegelikkusele. Väide on väär, kui selle sisu ei vasta tegelikkusele. Loogiliselt õige(formaalselt kehtiva) arutluse käigus saame tõestest eeldustest paratamatult tõese tuletise(lõppjärelduse). Loogika püüab leida reeglite komplekti, mille järgimine tagab arutluskäigu kehtivuse. Formaalselt kehtiv arutlus ei taga tõest tuletist, kui vähemalt üks eeldustest on väär. Sel juhul
ja struktuuridest. Mõtlemise vormide all peetakse harilikult silmas mõisteid, otsustusi ja järeldusi (lõppjärelduseni viivaid arutluskäike). Paraku pole tänaseks teada meetodit, mis võimaldaks oma mõtteid vahetult teistele üle kanda. Loogika vahetu uurimisobjekt on keeles väljendatud mõtlemine, nt keeles väljendatud mõisted, otsustused ja mõttekäigud. Traditsioonilises loogikas järgitakse Aristotelese eeskujul tõe vastavusteooriat ehk korrespondentsiteooriat: väide on tõene, kui selle sisu vastab tegelikkusele. Väide on väär, kui selle sisu ei vasta tegelikkusele. Mida võiks tähendada tegelikkusele vastamine, on pigem filosoofia kui loogika küsimus. Seda võiks püüda selgitada nii: väitlause on tõene, kui selle lausega kirjeldatakse seda, mis tegelikult toimub. Nt väitlause ,,Väljas paistab päike" väljendab otsustust, väidet ja ühtlasi propositsiooni, mis on tõene parasjagu siis, kui väljas tõepoolest paistab päike.
ja struktuuridest. Mõtlemise vormide all peetakse harilikult silmas mõisteid, otsustusi ja järeldusi (lõppjärelduseni viivaid arutluskäike). Paraku pole tänaseks teada meetodit, mis võimaldaks oma mõtteid vahetult teistele üle kanda. Loogika vahetu uurimisobjekt on keeles väljendatud mõtlemine, nt keeles väljendatud mõisted, otsustused ja mõttekäigud. Traditsioonilises loogikas järgitakse Aristotelese eeskujul tõe vastavusteooriat ehk korrespondentsiteooriat: väide on tõene, kui selle sisu vastab tegelikkusele. Väide on väär, kui selle sisu ei vasta tegelikkusele. Mida võiks tähendada tegelikkusele vastamine, on pigem filosoofia kui loogika küsimus. Seda võiks püüda selgitada nii: väitlause on tõene, kui selle lausega kirjeldatakse seda, mis tegelikult toimub. Nt väitlause ,,Väljas paistab päike" väljendab otsustust, väidet ja ühtlasi propositsiooni, mis on tõene parasjagu siis, kui väljas tõepoolest paistab päike.
annaabi.ee 
