Kreoniga. Viimane tahtvat sellise laimuga ise võimule pääseda. Oidipus hakkas uurima oma naiselt Iokateselt kuna ja kus Laios oma lõpu oli leidnud. Iokates seletas, et roim oli toimunud veidi enne Oidipuse saabumist Teebasse, mil röövlijõuk oli teederistmikul Laiose ja tema kaaskonna tapnud. Oidipuses tekitas see kahtluseid. Elades veel Korintoses oli ühel õukonnapeol üks joobnud mees öelnud Oidipusele, et ta olevat võõras poeg ega kuuluvat Korintosesse. Tahtes oma päritolule kinnitust saada läks ta oraakli juurde, kes ütles talle, et ühel päeval tapab ta oma isa ja heidab ühte oma emaga. Kartes sellise ennustuse täideminekut pages Oidipus Korintosest. Teel sattus ta teederistmiku kokku hobuvankriga liikunud kaaskonnale, kes nõudsid et ta neile teed annaks. Meeste vahel oli tekkinud tüli ja vihahoos Oidipus tappis nad. Kuniganna Iokates rahustas Oidipust öeldes et ennustused ei vasta alati tõele.
Ta oli pealtnäha vapper ja tugev kuningas, kuid sügaval sisimas piinas teda tõde. Kes ma olen? Kuningas Oidipuse elu sai alguse Teebas, kus ta sündis kuningaperre, ent ta ei olnud oodatud laps. Oidipuse isale, Laiosele oli oraakel Teresias ennustanud, et sünnib poeg, kellele on määratud tappa oma isa ja abielluda oma emaga. Lapse sündides sidus Laios tal jalad kokku ja viis mägedesse, lootes, et laps nii peatselt sureb. Ta eksis, poisi leidsid karjased, kes viisid Oidipuse Korintosesse. Sealne kuningas Polybos ja tema naine Periboia kasvatasid poisi üles kui oma poja ja panid talle nimeks Oidipus. Täiskasvanuks saades ennustati talle, et ta tapab oma isa ja abiellub emaga. Oidipus uskus, et tema tõelised vanemad on Polybos ja Periboia, seepeale lahkus ta Korintosest ja suundus Teebasse. Teel kohtus ta kaarikus sõitva Laiosega, kes nõudis, et Oidipus annaks talle teed. Nad läksid tülli ja Oidipus tappis Laiose, teadmata, et ta viis ennustuse täide.
Posikese lapsendas Korintose lastetu kuningas Polybos ja andis talle nimeks Oidipus ("paistetanud jalgadega"). Oidipus ei teadnud midagi oma päritolust, aga kui üks korüntoslane purjus olekus nimetas teda Polybose arvatavaks (ebatõenäoliseks) pojaks, pöördus ta seletuse saamiseks Delfi oraakli poole. Oraakel ei andnud otsest vastust, kuid teatas, et Oidipusele on määratud tappa isa ja abielluda emaga. Et vältida nende kohutavate roimade võimalust, otsustas Oidipus Korintosesse mitte tagasi minna ja suundus Teebasse. Teel tekkis tal juhuslikul kohtumisel tüli tundmatu vanamehega, kelle ta ägedushoos tappis -- see vanamees oligi Laios. Seejärel vabastas Oidipus Teeba tiivulisest koletist Sfinxist ja saj tasuks selle eest Teeba kuningaks, abiellus Laiose lese Iokastega, oma emaga, kellega tal sündisid lapsed, ja valitses mitu aastat rahulikult Teebas. Tragöödia algab rituaalse rongkäiguga. Teeba noormehed ja raugad paluvad
Tantalos ei olnud oma isikuomaduste tõttu mitte õnne, vaid õnnetuse vääriline. Oma põhimõttelt on Tantalose loole üsna sarnane teinegi müüt, mis jutustab kuningas Sisyphosest. Ka tema ei kartnud jumalaid ning käitus liiga toretsevalt, kuid erinevalt Tantalosest ei kartnud ta isegi surma ning sai oma karistuse. Ta läks tülli peajumal Zeusiga, sest reetis tema asupaiga Asoposele, kes võimaldas kuningal oma uude linna Korintosesse allika luua. Zeus käskis Surmal Sisyphose allilma viia, kuid kuningas kavaldas Surma üle ja püüdis ta kinni. Sõjajumal Arese abiga pääses Surm ikkagi vabaks ja täitis Zeusi käsu, kuid enne allilma minekut palus Sisyphos oma naisel jumalatele mitte ohvreid tuua. Allilmast pääseski ta kasutades vabandust, et peab oma naisele ta kohustusi meenutama, kuid see pidi olema vaid ajutiselt. Kui Zeus nägi, et kuningas ei kavatsegi tagasi pöörduda, saadeti ta
"Selle võistluse võitja on Nero, ta on rooma rahva ja kogu talle alistunud maailma krooniks." Sellega oli Nero oma noorusunistuse teoks teinud. Pärast üheaastast viibimist Kreekas võis jääda mulje, et keiser on oma pealinna, oma rahva ja enda ülesanded päriselt unustanud. Rahvas läks ärevile, kui Nero saatis 67. aasta novembri keskel kõikidele Kreeka linnadele ja maakondadele ringkirja, käskides nende kodanikud neljandal päeval enne detsembrit võimalikult suurel arvul Korintosesse koguneda. Ta tahtvat nimelt hellenitele nende poolehoiu ja armastuse eest tasuda. Ning seda ta ka tegi andes ootamatult neile teada, et kingib kreeklastele vabaduse. Nero läks Kreekasse ning isegi saabuv talv ei suutnud teda sundida tagasi Eooma pöörduma, kus teda väga vajati. Kuna Nero ei hoolinud enam oma rahvast, siis olid olemas kõik eeldused, et ta jääb keisriks ilma rahvata. Nerole teatati, et teoksil on uus vandenõu, mille eesmärgiks on keisri kukutamine. See
Nimelt enne lamba peal näitas ette, et tükkideks, potti ja siis tall tuli välja. Tütred alguses vastumeelselt suhtusid sellesse, aga tegid ära. M kadus ja said aru kui halva teoga olid hakkama saanud. I eest oli kuhjaga kätte makstud. Teine lugu aga jutustab, et M äratas I isa ellu ja muutis nooreks ning andis ka I-le igavese nooruse saladuse. Kõik mida M tegi, kurja või head, oli tehtud vaid I pärast, aga lõpuks tasuti M-le sellega, et I hülgas ta. Peale Peliase surma ilmusid nad Korintosesse. Sündis 2 poega ja isegi võõrsil viibivale M-le, kuigi koduigatsus piinas. Siis tegi I alatu otsuse ja otsustas abielluda Koritose kunni tütrega. See tõotas hiilgavat partiid ja I mõtles vaid oma edule, mitte aga armastusele või tänutundele. I truudusetusest üllatunud armukade M sõnad panid Korintose kunni kartma, et see naine võib halba teha ta tütrele. Saatis M-le sõna, et M peab oma poegadega kohe maalt lahkuma. See oli sama hea kui surmaotsus
Posikese lapsendas Korintose lastetu kuningas Polybos ja andis talle nimeks Oidipus ("paistetanud jalgadega"). Oidipus ei teadnud midagi oma päritolust, aga kui üks korüntoslane purjus olekus nimetas teda Polybose arvatavaks (ebatõenäoliseks) pojaks, pöördus ta seletuse saamiseks Delfi oraakli poole. Oraakel ei andnud otsest vastust, kuid teatas, et Oidipusele on määratud tappa isa ja abielluda emaga. Et vältida nende kohutavate roimade võimalust, otsustas Oidipus Korintosesse mitte tagasi minna ja suundus Teebasse. Teel tekkis tal juhuslikul kohtumisel tüli tundmatu vanamehega, kelle ta ägedushoos tappis -- see vanamees oligi Laios. Seejärel vabastas Oidipus Teeba tiivulisest koletist Sfinxist ja saj tasuks selle eest Teeba kuningaks, abiellus Laiose lese Iokastega, oma emaga, kellega tal sündisid lapsed, ja valitses mitu aastat rahulikult Teebas. Tragöödia algab rituaalse rongkäiguga. Teeba noormehed ja raugad paluvad Oidipust
Argonaudid võeti siiski ülisõbralikult vastu. Pärast pikki rännakuid jõudis Iason koos kaaslastega Kolchisesse. Kolchise kuninga tütar Medeia armus Iasonisse. Medeia kuulus maagiakunst tuli argonautidele kasuks: Medeia uinutas kuldvillakut valvava lohe magama ja Iason haaras kuldvillaku enda kätte. Argonaudid põgenesid Kolchiselt, nendega koos ka Medeia. Tänu Medeia võlujõule maabusid Iason ja teised argonaudid lõpuks õnnelikult Kreekas. Iason ja Medeia asusid elama Korintosesse, neile sündis kaks poega ja kõik näis olevat hästi. Ja siis näitas Iason oma nõrku külgi: ta kavatses Medeia hüljata ja naituda Korintose kuninga tütrega, et kindlustada endale hiilgus ja edu. Korintose kuningas pelgas Medeia kättemaksu ning käskis tollel koos lastega maalt lahkuda. Iason ise suvatses tulla Medeiale valurahaks kulda pakkuma. Raevunud Medeia lükkas alandava raha tagasi ning otsustas kätte maksta. Ta
Teebalaste lüüasaamise järel pöördusid põgenema ka ateenlased. Philippos allutas Teeba, seades selle akropolile oma garnisoni, kuid jättis Ateena, mille ründamine tugeva 43 laevastiku puudusel raskendatud, puutumata. Rahutingimuste kohaselt loobus Ateena oma mereliidust ja loovutas Makedooniale valdused Musta mere väinades. 338/7. a. talvel kutsus Philippos Korintosesse kokku Kreeka riikide esindajad. Sellel nn Korintose kongressil kuuluti taas välja ülekreekaline rahu, moodustati liit eesotsas riikide esindajatekoguga (synedrion) ja valiti Philippos liidu hegemooniks. Ainsa tähtsama riigina jäi kongressilt ja liidust kõrvale Sparta. Philippos seadis Korintose akropolile (Akrokorintosele) ka oma garnisoni, kuid ei seganud ennast riikide siseasjadesse. Tema hegemoonia oli seega võrreldav Sparta ülemvõimuga mõnikümmend
annaabi.ee 
