aastal, Tartu Ülikoolis bibliograafiat õppides, osales aktiivselt Tartu Akadeemilise Meeskoori (TAM) lauljana ja siitpeale ongi märgata tema järjest süvenevat huvi koorilaulu ja dirigeerimise vastu.Tartu Akadeemilise Meeskoori dirigendina alustas Alo Ritsing isa kõrval tööd 1963. aastal. Aastast 1974 (pärast isa loobumist) sai Alo Ritsingust Tartu Akadeemilise Meeskoori peadirigent.Praeguseks ajaks on temast kujunenud Eesti üks produktiivsemaid erinevate kooriliikide laulude autoreid. Aktiivse osalejana professionaalsetes muusikaorganisatsioonides on prof. A. Ritsing kolleegide seas tunnustatud kõrgetasemelise koorijuhina, selle värskendajana ja filigraanse töötlejana. Ta on olnud külalisdirigendiks nii Eestis kui välismaal.Praegu on Alo Ritsing TAM'i peadirigent, samuti meeskoori Forestalia ning EMLS Tartu Meeskoori peadirigent. · Teose teksti tõlge: Sina päästev ohver, Kes avad taeva värava. Vaenuväed suruvad,
iga laulupeo lõpus kandis ühendkoor ette hardalt püsti seisva kuulajaskonna ees. Lauljatest/mängijatest, dirigentidest ning heliloojatest eesotsas Gustav Ernesaksaga kujunesid omamoodi "rahvaesindajad", kes kehastasid Eesti parimaid püüdlusi. 1., 2., 4. ning 5. üldlaulupidu toimusid Tartus, ülejäänud Tallinnas. Nüüdsel Tavaliselt ulatub ühendkoori lauljatev arv 18 000-ni, kogu tegelaskond aga 25 000 kuni 30 000-ni. Sedamööda, kuidas laulupeotraditsioon on arenenud, on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate/mängijate arv. Lauljaid on tegelikult tunduvalt rohkem, kui lava mahutab. Peole pääsevad paremad koorid.
Nüüdsel Tallinna lauluväljakul peeti esimene (pidude järjekorras juba üheksas) üldlaulupidu 1928. aastal selleks spetsiaalselt ehitatud laval. Praegune laululava valmis XV üldlaulupeoks aastal 1960. Suurimas sellel laval esinenud ühendkooris oli 24 500 lauljat juubeli üldlaulupeol 1969. aastal. Tavaliselt ulatub ühendkoori lauljate arv 18 000-ni, kogu osavõtjate arv aga 25 -30 000ni. Sedamööda, kuidas laulupeotraditsioon on arenenud, on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate ja pillimängijate arv. Lauljaid on tegelikult tunduvalt rohkem, kui lava mahutab. Peole pääsevad vaid paremad koorid. Reeglina korraldatakse iga peoaasta esimesel poolel kaks regionaalsete eelproovide vooru, kus lihvitakse esitust ning sõelutakse välja peole pääsejad. Laulupidu on suur kompromiss. Kutseline koor või orkester ei pea häbenema oma osalemist peol. Samas peab igal külakooril olema põhimõtteline võimalus peost osa saada.
Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu "Näärisokk", "Mind kutsuti pulma" jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi, on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid - nii ka viimati nimetatud lauludes. Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suupärased laulda, ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul "Muusikale" (Byroni tekstile). Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu kuigivõrd ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid ("Külm", "Tartu valgel ööl" jne). Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid - kantaate ja süite. Tähelepanuväärseim neist on meeskoorisüit "Kuidas
Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu "Näärisokk", "Mind kutsuti pulma" jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi, on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid nii ka viimati nimetatud lauludes. Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suupärased laulda, ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul "Muusikale" (Byroni tekstile). Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu kuigivõrd ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid ("Külm", "Tartu valgel ööl" jne). Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid kantaate ja süite.
laulus ,,Laine tõuseb". Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu ,,Näärisokk", ,,Mind kutsuti pulma" jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi, on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid nii ka viimati nimetatud lauludes. Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suurepärased laulda, ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul ,,Muusikale" (Byroni tekstile). Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu eriti ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid (,,Külm", ,,Tartu valgel ööl" jne). Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid kantaate ja süite. Tähelepanuväärseim neist on meeskoorisüit ,,Kuidas kalamehed elavad" (1953, Juhan Smuuli
aastal laulev revolutsioon, kui mitusada tuhat inimest kogunes lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. (1) Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks, ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. (1) Sedamööda, kuidas laulupeotraditsioon on arenenud, on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate ja pillimängijate arv. Lauljaid on tegelikult tunduvalt rohkem, kui lava mahutab. Peole pääsevad vaid paremad koorid. Reeglina korraldatakse iga peoaasta esimesel poolel kaks regionaalsete eelproovide vooru, kus lihvitakse esitust ning sõelutakse välja peole pääsejad. Laulupidu on suur kompromiss. Kutseline koor või orkester ei pea häbenema oma osalemist peol. Samas peab igal külakooril olema põhimõtteline võimalus peost osa saada. See saavutatakse
Üldlaulupidude traditsiooni toel sündis Eestis 1988. aastal laulev revolutsioon, kui mitusada tuhat inimest kogunes lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks, ja teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks. Sedamööda, kuidas laulupeotraditsioon on arenenud, on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate ja pillimängijate arv. Lauljaid on tegelikult tunduvalt rohkem, kui lava mahutab. Peole pääsevad vaid paremad koorid. Reeglina korraldatakse iga peoaasta esimesel poolel kaks regionaalsete eelproovide vooru, kus lihvitakse esitust ning sõelutakse välja peole pääsejad. Laulupidu on suur kompromiss. Kutseline koor või orkester ei pea häbenema oma osalemist peol. Samas peab igal külakooril olema põhimõtteline võimalus peost osa saada. See
Samas oli Ernesaksale omane ka muhe rahvalik huumor. Seda on tunda eriti sõjajärgse perioodi loomingus, naljalauludes nagu "Näärisokk", "Mind kutsuti pulma" jt. Kui Ernesaks on kasutanud rahvaviisi, on ta ikka eelistanud uuemaid laule ja pillilugusid - nii ka viimati nimetatud lauludes. Ernesaksa helikeel on traditsiooniline, enamasti lihtsa klassikalise harmooniaga. Tema laulud on väga suupärased laulda, ka seetõttu, et autor tundis hästi eri kooriliikide võimalusi. Heaks näiteks on lihtne, aga suurepäraselt kõlav laul "Muusikale" (Byroni tekstile). Eesti muusikas 1950. aastate II poolest alanud helikeele uuenemine teda esialgu kuigivõrd ei puudutanud. Alles 1970. aasta paiku ilmus tema lauludesse uudseid võtteid ("Külm", "Tartu valgel ööl" jne). Lühemate laulude kõrval on ta kirjutanud ka ulatuslikumaid kooriteoseid - kantaate ja süite. Tähelepanuväärseim neist on meeskoorisüit "Kuidas kalamehed elavad" (1953, Juhan Smuuli
annaabi.ee 
