Joonis 2.1 Andrus Veerpalu suusatamas (https://suusatades.weebly.com/veerpalu-klassikaline.html) 4.1 Osavuse mõiste ja näitajad Osavus on kompleksne liikumisvõime, milles väljendub kesknärvisüsteemi hästi arenenud koordinatsioon ja mille aluseks on kõik teised kehalised võimed ning õpitud liigutusvilumused. See on inimese võime liikumist ajaliselt, ruumiliselt ja pingutuse suuruse poolest täpselt kooskõlastada. Inimese oskus omandada kiiresti uusi, koordinatsiooniliselt keerukaid liigutustegevusi ja vastavalt muutunud tingimustele kiirelt ja otstarbekalt ümber lülituda ühelt tegevusele teisele. Olemas on ka põhiosavus, mis on üldine osavus sooritada mitmesuguseid kooskõlastatud liigutusi lülitades tegevusse kõik või enamiku lihasrühmadest. Põhiosavus on oluliselt seotud inimese liigutusvilumuste hulgaga. Osavus sportlase jaoks on võime uusi liigutusi kiirelt taibata ja neid põhijoontes kohe omandada
suurem kui antud spordialal vajalik. Soovitatakse 6-8 harjutust, igas neis umbes 8-10 kordust. Siin pole tegemist liigeste liikuvuse arendamisega, vaid lihaste ja sidemete aparaadi ettevalmistusega eelseisvaks suure amplituudiga liigutusteks. Peale liikuvuse on just lihaste elastsuse parandamine üks traumade ennetamise tingimusi. Üldsoojendusele järgneb erialane soojendus. Erialane soojendus Mida keerulisem on koordinatsiooniliselt treeningu- või võistlusharjutus, seda pikaajalisem ja mitmekülgsem peaks olema soojenduse erialane osa. Erialane soojendus viiakse läbi harrastatava spordiala spetsiifiliselt, et tagada vajalike treening- või võistlusharjutuste optimaalne sooritus. Soojenduse pikkuse erinevused on tingitud spordiala spetsiifikast, ilmastikutingimustest, sportlase individuaalsetest iseärasustest ja soojenduse intensiivsusest.
· Kõnni kinemaatilised parameetrid saavutavad täiskasvanule lähedase struktuuri 6.- 7. eluaastal, elektromüograafilised parameetrid aga alles puberteediea alguseks JOOKS · Jooksule iseloomulik lennuperiood ilmneb tavaliselt 6-7 kuud pärast iseseisva kõnni ilmnemist · Esimesed jooksuliigutused on kiirkõnni moodi · Täiskasvanule iseloomulik jooksu kinemaatiline struktuur saavutatakse 5.-6. eluaastaks HÜPPAMINE · On koordinatsiooniliselt oluliselt keerulisem kui kõnd või jooks · Lihtsamad hüppamise vormid ilmnevad enne 2- aastaseks saamist · Bilateraalne (kahe jalaga koos) äratõuge horisontaalsetel ja vertikaalsetel hüpetel ilmneb 3.- 4. eluaastal · Keerulisemate hüppevormide täiustumine kestab kogu lapseea jooksul VISE JA PÜÜDMINE · Vise on koordinatsiooniliselt keeruline liigutustegevus, mis eeldab liigutuste planeerimist · 3-6-a
saavutamiseks kõnnil · Kõnni kinemaatilised parameetrid saavutavad täiskasvanule lähedase struktuuri 6.- 7. eluaastal, elektromüograafilised parameetrid aga alles puberteediea alguseks JOOKS · Jooksule iseloomulik lennuperiood ilmneb tavaliselt 6-7 kuud pärast iseseisva kõnni ilmnemist · Esimesed jooksuliigutused on kiirkõnni moodi · Täiskasvanule iseloomulik jooksu kinemaatiline struktuur saavutatakse 5.-6. eluaastaks HÜPPAMINE · On koordinatsiooniliselt oluliselt keerulisem kui kõnd või jooks · Lihtsamad hüppamise vormid ilmnevad enne 2- aastaseks saamist · Bilateraalne (kahe jalaga koos) äratõuge horisontaalsetel ja vertikaalsetel hüpetel ilmneb 3.- 4. eluaastal · Keerulisemate hüppevormide täiustumine kestab kogu lapseea jooksul VISE JA PÜÜDMINE · Vise on koordinatsiooniliselt keeruline liigutustegevus, mis eeldab liigutuste planeerimist · 3-6-a
suur. Peamisteks puudusteks on kõikide sõiduviiside sagedasemad vead: tõuge on nõrk (käte, kere, ja jalgade jõud on vähe rakendatud) ning lühikese ulatusega; kramplikkus ja lõdvestusmomentide puudumine. Selgesti ilmnevad vead rasketes tingimustes aeglase variandi juures. 3.4.1.4. Paaristõukeline 1-sammuline uisuviis. Selle puhul toimub igal uisusammul käte paaristõuge. Paaristõugete sageduse tõttu on see võimsaim, kuid suurt jõu- ja energiakulu nõudev uisuviis. Ka koordinatsiooniliselt on see viis üks raskemaid (nõuab head tasakaaluvõimekust), sest nii keppide tõuge, jalatõuge kui ka keharaskuse ülekanne tuleb sooritada väga luhikese aja jooksul, piisava jõurakendusega ja täpselt. Suusad peavad libisema sõidusuuna suhtes ette-kõrvale 15-20° nurga all. Seda sõiduviisi kasutatakse heal libisemisel tasasel maal ja laugel tõusul suure kiiruse saavutamiseks, aga ka stardikiirendusel, vahespurtide tegemisel ja võistlussportlased ka
Uute liigutus- vigade pideva tegevuste omandamine nõuab inimeselt suurt psüühilist pinget, seda suuremat, väljaselgitamise ja mida keerulisema struktuuriga on õpitav tegevus ja mida mitmekülgsemalt ja parandamise kau- du. Spordiharjutuste peenemalt ilmnevad selles inimese liigutusomadused. õpetamisel püüa Kõige kõrgema kvalifikatsiooniga sportlased (eriti koordinatsiooniliselt keerukate vead reastada alade esindajad) tunnevad kogu sporditegevuse kestel harva täielikku rahuldust tähtsuse järgi (pea- liigutuste täiuslikkusest. Kõrge kvalifikatsiooniga sportlastel ei õnnestu tavaliselt mised, tüüpilised, pooled sooritused ja harva tunnetatakse täiuslikku sooritust. Kui õnnestub täpselt osalised) määratleda õpitav (harjutus), mis täielikult vastab algaja sportlase võimetele ja
Kaheses või neljases paadis on väga hea kasutada algajate sõudjate õpetamisel põhimõtet, et pooled paadis olevad lapsed sõuavad ja pooled hoiavad tasakaalu. Üksikaerupaatide puhul on eespool kirjeldatud tegevus sama, kuid siis peab sportlane käsitlema ühte aeru vastavalt sellele, kas aer on veepoolne või maapoolne. Algajaid sõudjaid õpetatakse tavaliselt alguses paarisaerupaatides, kuna kahte aeru juhtida on koordinatsiooniliselt lihtsam. Paarisaeru puhul töötavad mõlemad käed ühtemoodi. Üksikaeru puhul erineb aga parema ja 36 vasaku käe töö täielikult. On mitmeid juhtumeid, kus üksikaerusõudja ei suuda sõuda paarisaeru paadis, aga vastupidi saadakse alati hakkama. Algajate treeningul on välja kujunenud ka kindlad ülesanded ja harjutused, mida sõudja peab kõigepealt ära õppima
annaabi.ee 
