09.1957) (Johan Christian Julius Sibelius, hüüdnimi Janne) nime muutis ise Jean'iks. Jean Sibelius oli Soome klassikalise muusika helilooja ja üks tuntumatest heliloojatest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul. Tema muusikal on olnud tähtis roll Soome rahvusliku identiteedi kujundamisel. ELU Sündis 8.detsember 1865 Hämeenlinnas rootsi keelt rääkivas peres linnaarsti Christian Sibeliuse teise lapsena. 1876- 1885 kascas üles ja õppis Hämeenlinna lütseumis, kus ta mängis ka kooliorkestris. Õpingud algasid rootsikeelses eelkoolis. 8-aastasena pandi Sibelius soome õppekeelega ettevalmistuskooli. Algul meeldis koolis näitlemine, veidi hiljem moodustasid poisid orkestri, kus mängisid savikukkesid ja suupille, löökpillideks oli mõnel poisil kellad ja kuljused. Jean juhatas ettekannet klaveri juures ja mingi muusika nii musitseerides ka tekkis. 1880 kevadel, kui Jean oli 14aastane, hakkas õppima ta viiulimängu. Kõik muud tegevused ka
sajandi lõpus ja 20. sajandi algul. Tema muusikal on olnud tähtis roll Soome rahvusliku identiteedi kujundamisel. Ta oli Põhjamaade suurim sümfoonik. Tema teosed on seotud Soome muistendite või saagadega. Muusika on sügavalt soomepärane ning eepilise väljenduslaadiga, kuid puudub rahvaviisi tsiteerimine. Juba viieaastasena sai Jean Sibelius klaveritunde, kus ilmnes tema loomupärane muusikaanne. Tulevane helilooja õppis Hämeenlinna lütseumis, mängis kooliorkestris, kuid kõige meelsamini viibis ta looduses. Seal sai tema fantaasia tuule tiibadesse .Juba kümneaastasena komponeeris Jean oma esimesed helitööd. Neist on säilinud viiulile ja tsellole kirjutatud pizzicato-pala ,,Veetilgad".1880. aasta kevadel hakkas Jean Sibelius tõsiselt õppima viiulimängu, seda dirigent Gustaf Levanderi juures. Esimesed esinemised olid pereringis, hiljem koolipidudel ja peenemates perekondades. Enne esinemisi
Perekond oli väga musikaalne, neist neljast said muusikud. Elsa pianistiks, Salme viiuldajaks, Ernst lauljaks ja Heino heliloojaks. H. Elleri lemmik pilliks oli viiul seda hindas ta väga ja harjutas igal avaneval võimalusel. 12. aastaselt hakkas ta viiulitunde võtma ,,Vanemuise" esiviiuldaja Samuel Lindpere juures. Heino Eller õppis ka Tartu Reaalkoolis. 1905. aastal tuli Tartu Reaalkooli õpetajaks Rudolf Tobias, kelle isiksus avaldas Ellerile sügavat mõju. Eller mängis viiulit kooliorkestris ja keelpillikvartetis, mida juhtiski Tobias. Esineti ka vastvalminud ,,Vanemuises". 1907. hakkas Eller Tobiaselt muusikateooria tunde võtma, kavatsedes astuda Peterburi konservatooriumisse. Õppides koos Tobiasega pani Heller kirja ka oma esimesed kompositsioonikatsetused. Juba sama aasta sügisel ta unistus täitus ja ta pääses õppima Peterburi Konservatoorimi viiuliklassi, käevigastamise tõttu pidi ta aga viiuliõpingud katkestama, ning selleasemel siirdus Peterburi Ülikooli
seda iseloomustab müstiline ning salapärane muusika. Ballet "Kratt" on üks omanäolisemaid kogu maailma balletiloomingus. Eduard Tubin 1. Helilooja Eduard Tubin sündis Tartumaal, Torila külas, Kallaste lähedal. Tema haridustee algas Naelavere külakoolis ning jätkus hiljem Torila Ministeeriumikoolis. Karjas käies õppis Eduard Tubin mängima pikoloflööti, mis venna varase surma järel temale jäi. 2. Aastatel 19201926 õppis Tubin Tartu Õpetajate Seminaris, mängides samal ajal kooliorkestris tsellot ja juhatades laulukoori. Muusikahuvi aga kasvas ja nii asus Eduard Tubin 1924. aastal õppima Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, algul orelit ja aasta pärast kompositsiooni Heino Elleri klassis. 3. Peale Tartu Õpetajate Seminari oli kohustuslikus korras (kõik kooli lõpetajad pidid töötama vähemalt 3 aastat õpetajana) Nõo algkoolis matemaatika ja füüsika õpetaja . Pärast muusikakooli lõpetamist 1930. aastal alustas iseseisvat muusikalist tegevust Tartus
Ta üle naljatleti: tuli, nägi ja võitis! Juba teisel gümnaasiumiaastal hakkas Peeter andma eratunde, mille eest teenitud raha, 2030 rubla kuus, läks pere ühiskasutusse. Ta oli hea õpetaja, kuid õppimise kõrvalt õpetamine oli talle suureks koormaks, lisaaega tuli võtta uneajast siit sai alguse tervistkahjustav öötöö harjumus. Vähesest vabast ajast hoolimata ei jätnud noormees unarusse oma harrastusi lugemist ning flöödimängu kooliorkestris, samuti pikki jalutuskäike ning jalgsimatku. ÜLIKOOL Aastatel 1898 1906 õppis Peeter Põld Tartu Ülikoolis usuteadust. See valik meeldis nii tema vanematele kui ka talle endale. Ülikoolikursuse lõpetas Peeter 1906. aastal ning 1907. aastal kaitses ta usuteaduse kandidaadi kraadi. Juba enne täielikku immatrikuleerimist oli Peeter Põld astunud Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ning osales aktiivselt paljudel rahvuslikel sündmustel. EÜS-i tegevus kulges kahes suunas:
kooliõpetaja. Vend Johannes mängis viiulit ja juhatas külaorkestrit. Tänu vennale hakkas Tubin muusikaga tegelema. Esimesed kokkupuuted muusikaga olid tal juba karjapoisi põlves. Venna varajase surma järel jäid Eduardile päranduseks pikkolofööt, viiul ja noodivihikud, mis karjapoisile muusikamaailma teed juhatasid. Aasta pärast külakoolis käimist saadeti Eduard Torila Ministeeriumikooli. Naaberküla nime kandvas orkestris hakkas ta üheksa-aastasena flööti mängima. Kooliorkestris paistis ta silma oskusega pille häälestada. Joonistuskirg pani aluse tulevasele kunstihuvile ja ilusale noodikirjale. Pärast Torila Ministeeriumikooli lõpetamist 1920.a. suundus viieteistaastane Eduard Tubin Tartu Õpetajate Seminari, kus venna eeskujul kooliõpetajaks õppida. Tulevane helilooja mängis kooli orkestris tsellot ning ja juhatas õpilaskoori. 1924. a. astus paralleelselt Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus alustas oreliõpinguid. Tema õpetaja ja mentor oli Heino Eller. 1926
Kaaslastega ta ei seltsinud, otsis ettekäändeid tülideks ja kaklusteks. Hiljem rääkis ta uhkusega, et mitmel koolikaaslasel olid näos tema tehtud armid. Käitumiselt oli ta ettearvamatu. Kahel korral tormas ta koolikaaslastele noaga kallale. Benito ise ei nutnud ega naernud peaaegu kunagi. Armastas aga väga raamatuid lugeda. Suurte pahanduste pärast pidi ema otsima talle uue kooli. Ka seal muutus ta kaaslastele ohtlikuks, kuid tal lasti siiski kool 1901. a. lõpetada. Ta mängis kooliorkestris trombooni. Oli ennast näidanud ka osava kõnemehena. Sõpru tal aga polnud, neid polnud tal elu lõpuni. Mussolini ei suutnud sõprust sõlmida ega hoida. Samas olid tal aga päris head vaimsed võimed. Ta ise pidas ennast hiljem kooli andekaimaks õpilaseks (teised seda arvamust ei jaganud). Ta kirjutas luuletusi, oli paljulugenud inimene, teadis peast pikki katkendeid Dantest. Hiljem tunnistas Mussolini, et ta oli soovinud saada suureks kirjanikuks või muusikuks, aga siis olevat
Kaaslastega ta ei seltsinud, otsis ettekäändeid tülideks ja kaklusteks. Hiljem rääkis ta uhkusega, et mitmel koolikaaslasel olid näos tema tehtud armid. Käitumiselt oli ta ettearvamatu. Kahel korral tormas ta koolikaaslastele noaga kallale. Benito ise ei nutnud ega naernud peaaegu kunagi. Armastas aga väga raamatuid lugeda. Suurte pahanduste pärast pidi ema otsima talle uue kooli. Ka seal muutus ta kaaslastele ohtlikuks, kuid tal lasti siiski kool 1901. a. lõpetada. Ta mängis kooliorkestris trombooni. Oli ennast näidanud ka osava kõnemehena. Sõpru tal aga polnud, neid polnud tal elu lõpuni. Mussolini ei suutnud sõprust sõlmida ega hoida. Samas olid tal aga päris head vaimsed võimed. Ta ise pidas ennast hiljem kooli andekaimaks õpilaseks (teised seda arvamust ei jaganud). Ta kirjutas luuletusi, oli paljulugenud inimene, teadis peast pikki katkendeid Dantest. Hiljem tunnistas Mussolini, et ta oli soovinud saada suureks kirjanikuks või muusikuks, aga siis olevat
annaabi.ee 
