linnakooli (1903-1906). 1904. aastal lõpetas Käis eksternina Peterburi Õpetajate Instituudi. Järgnesid töökohad õpetajana Valmiera linnakoolis ja tütarlastegümnaasiumis (1906-1911), 1911. aastal Riia Peeter-Pauli linnakoolis ning 1912-1917. aastal Riia Aleksander I gümnaasiumis loodusõpetuse õpetajana. Johannes Käis pani aluse Eestis loodusõpetuse metoodikale ja koolifenoloogiale ning propageeris kooliaedade kujundamist. 1918. aastal lõpetas ta Petrogradi ülikooli füüsika- matemaatikateaduskonna 1. järgu diplomiga. 1917-1919 oli Käis Vologda Õpetajate Instituudis geograafia ja loodusõpetuse õppejõud ning direktor, 1919-1920 Pihkvas Rahvahariduse Instituudis lektor ning kubermangu haridusosakonna instruktor. Johannes Käis naasis 1920 Eestisse. 1920-1921 töötas ta Haridusministeeriumis riigikoolinõunikuna (osales avalike algkoolide seaduse elluviimises ja algkooli
2009 Käisi pedagoogilised vaated. Johannes Käis rakendas kooliuuenduslikke põhimõtteid ja korraldas õpetajate koolitust uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija. 1930. aastail juhtis Käis kooliuuendusrühma, kuhu kuulus üle 400 õpetaja. 1938-1940 juhtis õpetajate kolmeaastasi täienduskursusi, mis said tuntuks suveülikooli nime all. Rajas Eesti loodusõpetuse metoodika ja koolifenoloogia, propageeris kooliaedade kujundamist ning looduskaitset. Käis oli viljakas publitsist, kirjutas hariduspoliitilisi ja metoodikaartikleid, taotles ühtluskooli demokraatlikku korraldust.[] Käisi arvates pedagoogikas peab olema kindlam kui mujal, ja laia ulatusega põhimõte, juht- nöör, mis kõik üksikud sihid, meetodid ja ained ühtlustaks ja seoks, peab olema kindel pind, millel kõikumata mitmesugused pedagoogilised võtted püsiksid. Ainult ühise juhtmõttega
Kõigepealt haris erivajadusega lapsi, seejärel ka nn tavalisi lapsi. Palju õpitakse läbi tunnetamise. Õpetajal on ettenäitaja roll, hiljem õpivad lapsed ise.Loob lastele keskkonna õppimiseks. Hoiab vanemaid kursis lapse arenguga. Eesti pedagoogika klassika 1. Peeter Põld-Tartu Ülikooli esimene pedagoogika professor. 2. Johannes Käis- Loodusteaduste metoodika, hariduspoliitilised vaated, keskkonna eest seismine, kooliaedade rajamine. 3. Hilda Taba õppekava teooria, kolis eestist USA'sse, seal väga tuntud. uutmoodi õppekava loomise alustes. Neis on võetud arvesse nii ühiskonna nõudeid kui ka ümbritsevat kultuuri ja laste psüühikat; suur osa õpetuse sisu kujundamisel on jäetud õpetajale. Töötas mitmes ülikoolis, sh Chicago ja San Francisco ülikool. Saavutas õpetamisstrateegiate ja õppekavade kavandamise alal rahvusvahelise tunnustuse, oli esimesi sotsiaalpsühholoogia rakendajaid pedagoogikas. J
uuenduspedagoogika alusel, ta oli viljakas kooliuuenduslike ideede propageerija. 1930. aastail juhtis Käis kooliuuendusrühma, kuhu kuulus üle 400 õpetaja. 1938-1940 juhtis õpetajate kolmeaastasi täienduskursusi, mis said tuntuks suveülikooli nime all. (samas, 1985) 4 Rajas Eesti loodusõpetuse metoodika ja koolifenoloogia, propageeris kooliaedade kujundamist ning looduskaitset. Käis oli viljakas publitsist, kirjutas hariduspoliitilisi ja metoodikaartikleid, taotles ühtluskooli demokraatlikku korraldust. Johannes Käisi trükis ilmunud põhiteosed "Isetegevus ja individuaalne tööviis" (1935, soome keeles 1937), "Loodusõpetus algkoolis" (1927-1930). (samas, 1985) Koostanud kogumiku “Loenguid ja kokkuvõtteid” I-II (Tartu, 1938-1939) ja aastaraamatu
koondklassis kolme jao lastega. Suuliselt õpetati ühte osa lapsi, teised said teha seni kirjalikke ülesandeid või iseseisvalt lugeda. Teise ja kolmanda jao lastele tuli õpetada Venemaa geograafiat. Õpetuse põhiülesannet nähti vene keele harjutamisel ja sõnavara laiendamises. Vene keelt läks vaja edasiõppimiseks ja ametlikus asjaajamises, keeleoskus tõi kergendust kroonuteenistuses. Sajandi lõpul algas laialdasem kooliaedade rajamine ja aiatöö õpetamine. 1896. aastal keelati koolides kehalised karistused, õppetöö kontrollimiseks võeti kasutusele klassipäevikud. Ranged eeskirjad ühtlustasid kõigi koolide asjaajamise, ka koolitoa sisustuse ja õppevahendid. Igas koolitoas pidid olema kateeder või õpetaja laud, koolipingid, kapp või riiul raamatute hoidmiseks, seinakell. Õppevahenditest olid väike orel, gloobus, suur jalaga arvelaud, Palestiina, Venemaa Euroopa-osa ja poolkerade seinakaart. 1905
Tehes kasutab laps oma meeli rohkem ning seetõttu tekib rohkem seoseid. „Laps, kes on taimede eest ise hoolitsenud, teab vee mõjust taimedele rohkem kui see laps, kes on kuulanud vaid õpetaja seletusi.“ (Timoštšuk 2005b, 192; Timoštšuk 2009, 8-14). Meeleliste aistingute ning vahetu kogemuse olulisust on rõhutanud ka tuntud hariduse suurkuju Johannes Käis, kes on eesti haridusse toonud töökooli, üldõpetuse, keskustuse ja lõimitud tegevuste põhimõtted ning propageeris ka kooliaedade loomist. (Taro, Järvsoo, Ekstra & Kopso 2001). Õuesõpe on lastele oluline lähtuvalt järgnevast: ökoloogilised suhted (taimede ja loomade elu), füüsiliste oskuste kujunemine ja inimestevahelised oskused. Läbi nende valdkondade omavahelise seose tunnetamise, õpib laps ka loodust hindama. (Gilbertson jt 2006, 7). Õues õppimise olulisus seisneb laste võimaluses kaevata mudas, mängida poriga ja ronida,
annaabi.ee 
