sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks vastakat teooriat. Enamasti lähtutakse 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt esmalt ehitati üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn. Seda täiendati mõni aeg hiljem nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandist pärit linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hiljem linnuse uurimisega tegelenud Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on pooldanud siiski Seuberlichi teoorit, täiendades
Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et
Kuressaare Linnus Esimene teade Kuressaares piiskopilinnuse olemasolust pärineb 1381. aastast. Ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks teooriat. Arhitekt Seuberlich Hermanni sõnul ehitati esmalt üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida hiljem täiendati konvendihoonega. Teine teooria pärineb arhitekt Kalvi Auldelt, kes arvab, et kivilinnuse ehituslugu algab 13.saj lõpus rajatud Pika Hermanni tornist. Torn olevat olnudringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurjad siiski nõustuvad Seuberlichiga. Kuressaare linnuse konvendihoone on ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud kindlusehitis Balti riikides. Prantsusmaa järel oligi kõige tihedam linnuste võrk Euroopas just Baltikumis. Konvendihoone tüüpi linnuse
piiskopilinnuse uurjad ühtselmeelel. Kuid tänapäevani on kivilinnuse ehitusloo kohta liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub Seuberlichi teooriast, mis toetub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadele. Seuberlichi teooria järgi ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. Uuenduslikumad uurjad, kes toetusid Seuberlichi teooriale lisasid, et praeguse kaitsetorni kahele alumisele korrusele moodustab linnuse vanima osa ka tükike praeguse konvendihoone loodetiiva alumistest korrustest. Teine teooria, mille eestvedajaks oli arhitekt Kalvi Aluve ja mis kinnitub 1970. aastatel tehtud vaatlustele ümberehituse ajal on see, et kivilinnuse ehituslugu algas juba 13
väike sakramendiniss. Mõlemad on kujundatud rikkalikult ja väga tugevalt reljeefsetena. Konsoolidele toetuvad kolmnurksed fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad. Nisside peal, fiaalide vahel on gooti krabidega kaunistatud vimpergid (ehisviilud). Kabel ,,Pikk Hermann": Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann), mis enamiku uurijate arvamust mööda on ehitatud konvendihoonega samaaegselt, kuid linnuse viimaste kaitsjate viimase võimaliku kaitseliinina on muust konvendihoonest eraldatud sahtiga, mida 18. või 19. sajandil loodud legendi põhjal on hakatud nimetama Lõukoerte auguks. Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni. ühest küljest oli ta mõeldud vahipidamiseks ja ringmüüride
sajandil ehitatud puidust kindlusehitis. Mingeid kindlaid tõendeid selle oletuse kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida.Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud vaatluste põhjal oletas toonaseid ümberehitusi juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et kivilinnuse ehituslugu algab juba 13. sajandi lõpus rajatud, linnuse idanurgas asuvast Pika Hermanni tornist, mis olevat olnud ringmüürkastell tüüpi kindlusrajatise tsentraaltorniks. Hilisemad uurijad, eesotsas Boris Duboviku ja Kaur Alttoaga on naasnud siiski Seuberlichi teooria juurde, täiendades seda omalt poolt väitega, et lisaks praeguse kaitsetorni kahele
o Lameda puulaega basiilika o Lööve eraldasid sammastele toetuvad ümarkaared o Sinna juurde kuuluvad ka Medicite 2 kabelit ja raamatukogu · Pazzi kabel o Geomeetriliselt täpne, kuup ja poolkera o Antiigipärased sambad ja kolmnurkne viil ukse kohal · Palazzo Pitti esialgne projekti kavandaja (hetkel on see kunstimuuseum) · Pazzi perekonnakabel Santsa Croce kiriku juures Palazzod linnaloss, mis sarnaneb konvendihoonega, kuid on lameda katusega Kolmekorruselised 4 tiiba, nelinurkne siseõu Kadunud on teravkaar Raskepärased ja kohmakad kindluse moodi ehitised Kasutatakse rustikat esimesel korrusel tahumata kivid Teisel korrusel laiad vuugivahed ja kolmandal krohvitud sein Nt. Palazzo Medici Firenzes Hiljem muutuvad palazzod peenemaks, suuremad aknad, avatud tänava poole, antiikarhitektuurist laenatud detailid
väljaehitis nn. Hourd, mis sageli esines keskaegsete kaitseehitiste juures ja võimaldas vaenlast värava juurest paremini eemale tõrjuda, neile keevat vett, tõrva jm. valades või kive loopides (Vaga,1957). 14 2.3. Vahitorn Peakorruse idanurgas pääseb kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann), mis enamiku uurijate arvamust mööda on ehitatud konvendihoonega samaaegselt, kuid linnuse viimaste kaitsjate viimase võimaliku kaitseliinina on muust konvendihoonest eraldatud sahtiga, mida 18. või 19. sajandil loodud legendi põhjal on hakatud nimetama Lõukoerte auguks. Enne peab läbima eeskoja, kus võib näha keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitornil oli mitu funktsiooni. ühest küljest oli ta mõeldud vahipidamiseks ja ringmüüride taga
annaabi.ee 
