Kontserdiretsensioon - „Pärlipüüdjad“ (0)

Kontserdiretsensioon
Oma kontserdi elamuse sain ma 15.Aprillil kell 19.00.Estonia kontserdisaalis kolas Arvo Volmeri juhatusel Georges Bizet ’ ooperi „Pärlipüüdjad“ kontsertettekanne.Solistideks olid Virginia Wagner Hispaaniast, Ray M. Wade USAst , Rauno Elp ja Mart Laur Eestist.
Nagu varem öeldud toimus kontsert Estonia kontserdisaalis – saal mida armastavad interpreedid, kiidavad ürituse promootorid ning rahulolev publik.Kontsert ise kestis 2 tundi ja 25 minutit ning toimus kolmes vaatuses .
„Pärlipüüdjad“ on menuooperi „ Carmen “ loonud Georges Bizet’ kuues ooper, selle tellis aastal 1863 Théâtre Lyrique’i lavastaja Léon Carvalho. Esietendus pälvis sooja vastuvõtu – 19. sajandi Prantsusmaal olid eksootilise süžeega teosed väga populaarsed, võimaldades publikul maailmast rohkem teada saada ning fantaseerida teemadel , mis Läänemaailmas olid tabudeks – despotism, seksuaalsus , võõrad usundid jmt. Teose idamaine süžee on inspireerinud Bizet’d kirjutama ooperiliteratuuri kauneimaid meloodiaid.
„Pärlipüüdjates“ laulis Léïla partiid Virginia Wagner, kes on mitmete nimekate auhindade laureaat: I koht noorte lauljate konkursil (Concurso para jovenes cantantes, Argentiina , 1999); I koht V Maria Callase nim. konkursil (V Concurso Internacional Maria Callas, Itaalia, 2000); I koht XX rahvusvahelisel konkursil Logroños (XX Concurso Internacional de Logroño, Hispaania , 2002.
USAst pärit tenor Ray M. Wade ,kes laulis Nadiri partiid ,tegi ooperidebüüdi Texase Fort Worth Ooperiteatris 1983. aastal. Teda on pärjatud mitmete nimekate auhindadega: esimene auhind rahvusvahelisel kuninganna Elizabethi nim. võistlusel (Queen Elizabeth International Music Competition for Singing , Brüssel, 1996), esimene auhind riiklikul Stewart Awards ooperilauljate võistlusel (Stewart Awards National Operatic Voice Competition, Oklahoma , 1994), esikoht VII Enrico Caruso nim. rahvusvahelisel võistlusel ( Milano , 1992). Ta on võistluse ajaloos teine ameeriklane, kes on võitnud selle prestiižse auhinna.
Teose tegevus toimub Tseilonis ja süžee räägib ühest armastusloost.Kaks sõpra Zurga (kalamees) ja Nadir (jahimees) armastavad ühte ja samat naist.Selleks et mitte muutuda vaenlasteks, lähevad nad oma sõprusest lahku.Nende armastatum Léïla vandus ,et aitab oma laulmisega pärlitepüüdjaid.Zurga valitakse juhiks, Nadir aga naaseb tagasi.Ta saab aru ,et on ikka veel Léïlasse armunud ja ka Léïla südames on jäänud tunded Nadiri vastu.Nadiri eesmärk on viia Léïla templitest ära ja minna temaga kalju peale.Niipea, kui ta templisse siseneb, vahistatakse teda.Ta vahistamine toimub preestri Nourabadi käsul.Zurga tahab oma sõpra pasta , kuid saav teada Léïla purunenud vande, otsustab ta mitte sekkuda.Äkki saab ta Léïla kaelakee järgi teada, et just tema päästis ükskord tema elu.Ta segab külaelanikke elu, põletades nende elamud .Nadir ja Léïla pääsevad minema.Preestri käsu järgi pannakse Zurga põlema,sest saadakse teada tema tegudest.
Olin kõigi kolme vaatusega rahul, neid iseloomustas meloodia erakordne voolavus ja eksootiline orkestratsioon.Tegemist oli siis väga heade solistidega ja kõik laulsid hästi,kuigi tundus,et lõpuks hakkas juba muusika vajuma.Võib-olla olid solistid natukene väsinud,sest ka nemad on inimesed.Alguses olid hoogsad meloodiad ja vahepeal oli armulood ka sees.Tuli ette ka üks tuttav tenori aaria «Je crois entendre encore», mida olen varem ka kuulnud.Tahtsin seda lähemalt uurida.Sain teada, et see aaria on olnud ühes filmis nime “ Match Point.”Võib siis näha,et 1863 aasta muusika on ka praegugi aktuaalne ja seda kasutatakse.Nende kuulsad autorid on küll surnud, aga laulud elavad igavesti ja kõige edukamad jõuvad ka meieni .
Kokkuvõttes tahaksin öelda, et kontsert oli väga meeldiv ja olen õnnelik, sest seda kontserdit näidati ainult üks kord Eestis.See on väga populaarne ja meeldis ka mulle.Meeldis väga USAst pärit tenori Ray M. Wade’i hääl, mis kõlas väga ilusasti ja samas mehelikult võimsalt.Tundus ainult,et oli väga nõrk libretto, aga meloodia oli suurte hüpetega, mis oli vägagi mõnus.Mõnikord oli tunne,et hüppab ka süda välja ja tahaks astuda lavale ja olla koos esitajatega.Saalist väljudes tundsin ennast haritavama inimesena ja täis positiivseid emotsioone.
Olen kuulnud “Pärlipüüdjate” esitamist Andrea Bocelli ’lt, kus ta laulab duetti koos Bryn Terfeliga, mis meeldis mulle rohkem, kui see mida kuulsin ooperis.Andrea Bocelli hääl on veel imelisem .