KOKKUVÕTE FILOSOOFIA KUI LOOMING Filosoof loob kontsepte (mõisteid). Ta loob neid nagu maalikunstnik loob jooni ja värve. Jooned ja värvid ei ole kunstnikule ette antud, vaid nad sünnivad loomingu tulemusena. Ette antud on vaid mingid ,,raamistikud" vood. Looming seisnebki nende voogude eraldamises, korraldamises ja ühendamises. Seega kontsept ise ei ole midagi etteantut ja ei ole ka sama, mis mõtlemine mõtelda saab edukalt ka ilma kontseptita. Aga vaid filosoof mõtleb kontseptitedes
individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema vältimatuks täienduseks. … On selge, et seesama suhete süsteem, mis seob eri keeled (semiootilised struktuurid) kõrgemasse ühtsusesse, seob ka erinevad individuaalsused mõtlevasse tervikusse. Nende kahe, struktuurilt ühetüübiliste mehhanismide kogum moodustabki indiviidiülese intellekti — Kultuuri. (Kultuuri fenomen. 1978) Greimas/Courtes KULTUUR (77-78) 1. Semiootilisest vaatepunktist saab kontsepte kultuur ja semantiline* universum* vaadelda kooseksisteerivatena kui nad on ühendatud antud sotsiosemiootilises ühtsuses. Kultuurisemiootikal (näiteks J. Lotmani poolt esitatuna) on seega ülesanne tegeleda semantilise universumiga – ja, peamiselt, selle kahe makrosemiootilise* komponendiga: loomuliku keele* ja loomuliku maailmaga*, käsitledes seega semantilist universumit kui objektsemiootikat, et konstrueerida metsemiootikat, mida nimetatakse kultuuriks. See on
• Mõõtmissühik – protsendid (%) Veel operatsionaliseerimisest • Operatsionaliseerimisel tuleb arvestada: – Kontsept peab tõesti olema mõõdetav (nt. armastust, ilu ja Jumala headust mõõta ei saa) – Mõõdikud peavad tõesti peegeldama kontsepti sisu (nt. kas kodanikeühenduste arv näitab tõesti kodanikeühiskonna aktiivsust ja demokraatia tugevust antud riigis?) – Tihtipeale sobib ühe kontsepti mõõtmiseks mitu indikaatorit, sest enamus sotsiaalteaduslikke kontsepte on mitmedimensionaalsed – Tuleb mõelda, kuidas oleks antud muutjat kõige paremini mõõta, mis andmekogumisviisi kasutades (küsitlus, vaatlus, jne) ja millist skaalat täpselt kasutada? – Mis ühikutes me mõõdame? (kas toetust valitsusele on parem mõõta näiteks 1- 7 hinnanguskaala või mõnel muul skaalal?) • Uuri kirjandust ja varasemaid analüüse! Sealt tihti näha, kuidas on kontsepte operatsionaliseeritud… Mitme-dimesionaalsed kontseptid 1. Kontsept: sotsiaalne kapital 2
olevat valitsust?"; mõõdetakse skaalal: täiesti usaldan, pigem usaldan, pigem ei usalda, üldse ei usalda. Mõõtmissühik protsendid (%) Operatsionaliseerimisest Operatsionaliseerimisel tuleb arvestada: Kontsept peab tõesti olema mõõdetav Mõõdikud peavad tõesti peegeldama kontsepti sisu Tihtipeale sobib ühe kontsepti mõõtmiseks mitu indikaatorit, sest enamus sotsiaalteaduslikke kontsepte on mitme-dimensionaalsed Tuleb mõelda, kuidas oleks antud muutjat kõige paremini mõõta, mis andmekogumisviisi kasutades (küsitlus, vaatlus, jne) ja millist skaalat täpselt kasutada? Mis ühikutes me mõõdame? Uuri kirjandust ja varasemaid analüüse! Mitme-dimensionaalsed kontseptid Kontsept: demokraatia Muutuja: demokraatia indeks (Freedom House) Indikaatorid/mõõdikud: (1) valitsus - stabiilsus, efektiivsus
Vastavalt "enne kogemust" ja "kogemuse põhjal" ehk pärast kogemust. Ratsionalistid väidavad aprioorse teadmise olemasolu, st sünnipärast teadmist. Aposterioorne teadmine on sisuliselt empiiriline teadmine, st kogemusele toetuv teadmine (kr. empereia - kogemus, vaatlus) . Kontseptid ja propositsioonid Kontsept oleks kõige rangemas tähenduses mõiste. Seega termin on lihtsalt sõna, mingi keelemärk, mõiste ehk kontsept on aga juba tähendusega märk. Kontsepte ehk mõisteid võib erinevalt liigitada (kõige lihtsam konkreetsed ja abstraktsed - laud, koer on konkreetsed, tööviljakus, elumõte abstraktsed mõisted. Kokkuvõttes - teadmine kontseptidest on teadmine mõistetest ja nende tähendusest. Propositsioon on lihtväide ehk algväide. B.Russell toob näite - lause "Praegune Prantsuse kuningas on kiilaspea" koosneb vaikides kolmest algväitest: 1. Praegu on Prantsusmaal kuningas 2. Kuningaid on ainult üks 3. See üks kuningas on kiilaspea
Selle aja jooksul on muutunud ka filosoofia ja ideed, mis kujundavad teaduse mõistet on samuti muutunud. Kuhn (1962) tutvustas mõistet paradigma kui teaduse iseloomulikku tunnust. Ta väitis, et teadus paistab silma faktiga, et teatud distsipliini teadlased töötasid raamis, mis oli juhitud valitsevast ”paradigmast”. Teooria olemasolu ei paistnud teaduses eriti oluline olevat. Kuhni järgi paradigma funktsioneeris kui ”distsipliini maatriks e. raamistik” ja sisaldas kontsepte ja reegleid, mis tulenesid distsipliini liikmete intellektuaalsel tööpanusel. Kuna teooriat nähti kui teadusliku protsessi produkti, esitas Kuhn seisukoha, et õenduse paradigmade selgitamine kujundab õendusest unikaalse distsipliini ja tugevdab õenduse tausta teadustes. Laiaultuslikud ideed ja teooriad, mis olid varem iseloomustanud õendust, vaadati paradigmade valguses üle. Selgus, et eksisteerivate teooriate puhul oli sageli tegemist sarnaste põhimõtetega.
Barokis oli keskseks allegoorilisus ja sümbolism. Põimiti fantastilisi kujundeid ajaloolise reaalsusega. Olid ka väikesed proosazanrid, nagu filosoofiline miniatuur, maksiim ja sentents. Enamasti oli nende sisu moraalifilosoofiline. B. Garcian oli hispaania jesuiit ja moraalifilosoof. Tema peateos on mahukas allegooriline romaan ,,Criticon", kus käsitleb looduslapse ja mõistuseinimese rännakut. Seal leidub paradokse, kontsepte, vaimukaid võrdlusi. Garcian nõuab inimestelt kultuuri ja enesetäiustamist, põlgab pimedat massivaimu ja vaimset piiratust. Tema ,,Käsioraakel ja arukuse kunst" on filosoofiliste miniatuuride kogu 300 miniatuuri lähtuvad kõik mingist motost seejärel arendab seda paradoksidest ja vaimuteravusest kubisev keel. Graciani jaoks on oluline relatiivsuse tunnetamine kõik olev on liikuvuses. Voorused on arukus, mõistus, enesevaatlus, haridus. Isiksuse loob kultuur. J
annaabi.ee 
