N veekogudes: lahustunud N2, ammoonium- (NH4+), nitrit- (NO2-) ja nitraatioon (NO3-); aminohapete, valkude, huumusainete koosseisus Fosfori settest vabanemise tingimused Aeroobsetes tingimustes valdab P ladestumine settesse. Bentilised vetikad omastavad setete fosforit efektiivselt. Litoraalis, kui veetemperatuur tõuseb üle 10-15 ºC ja pH ttõuseb intensiivse fotosünteesi tõttu, võib setetest ka aeroobsetes tingimustes P eralduda, kuna seal tekib väga tugev kontsentratsioonigradient (öösel võib see P-rikas vesi litoraalist konvektsioonivooludega ka pelagiaali kanduda). Anaeroobsetes tingimustes sõltub P vabanemine tugevalt redokspotentsiaalist (hapendus-taandusreziimist sette pinnal, see omakorda sõltub vaba hapniku kättesaadavusest ja sette orgaanilise ainese hulgast). Elustiku osa toiteainete ringes - Bakterid assimileerivad fosfaate, lagunemisel satub P vette tagasi suur tähtsus setete ja vee vahelises P-vahetuses, bakteriel ja vetikatel konkurents P suhtes.
veri edasi veeni. Vere voolukiirus on tavaliselt 300 ml/min. Dialüsaator koosneb kahest vedelikuruumist: verest ja dialüüsivedelikust, mis on teineteisest eraldatud poolläbilaskva membraaniga. Membraani (suurus 6-8 nm) läbivad ainult madalmolekulaarsed ained, plasmavalgud ei läbi. Hemodialüüsi korral esineb kaks füüsikalist protsessi üheaegselt: dialüüs ja ultrafiltratsioon. Dialüüsivedeliku koostis on ligilähedane füsioloogilisele lahusele. Kontsentratsioonigradient läbi membraani esineb vaid organismile mittevajalike (mürgiste) ainete jaoks. Mida suurem molekul, seda aeglasem on difusioon läbi membraani. Põhilised mürgised ained on uurea, kreatiniin, kreatiin jt. Organismist on tarvis eraldada ka üleliigsed ioonid (näiteks K+). Kontsentratsioonigradient määrab ka ioonide korral ära nende difundeerumise suuna. Ultrafiltratsioon on põhiline protsess liigse vedeliku (vee) eemaldamiseks. See protsess
mRNA seondub nüüd tsütosoolis asuvate mRNP valkudega, nende hulgas polü(A)ga-seonduva valgu PABPga, mis interakteerub mRNA 3' otsaga. Transport ise aga on ühesuunaline. Transpordi suund on import(eksport)kompleksi kiire dissotsiatsiooni tagajärg pärast seda, kui ta on tuumaplasmasse jõudnud. Selle tulemusena moodustub importkargokompleksi grandient läbi NPC: see on suhteliselt kõrgem tsütoplasmas, kus kompleks moodustub, ja suhteliselt madalam tuumas, kus ta dissotseerub. Antud kontsentratsioonigradient on see, mis teeb tuumaimpordi ühesuunaliseks protsessiks. 55. Mis on genoom? proteoom? transkriptoom? reguloom? Genoom on ühes liigiomases kromosoomikompleksis sisalduv geneetiline materjal. Proteoom on kõik valgud, mis on genoomi, raku, koe või organismi poolt ekspresseeritud (antud ajahetkel ja tingimustes). Transkriptoom on kõigi RNA molekulide kogum produtseeritud ühes rakus või rakuhulgas. Terminit võib laiendada ka kogu organismi RNAde kogumile.
(k/Na- ATPaas)Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+,vett laseb hästi,ülenev säär resorbeerib hästi Na+,ioone,vett ei lase.Vee imendumine alanevas osas soodustab Na+ imendumist üleval osas,koevedeliku üleläinud Na soodustab vee väljumist Henle lingu ülemises osas. Tagasiimendumine saab olla: Aktiivne (filtraadis sisalduvad ained sama kontsentratsiooniga, mis plasmas, seega puudub kontsentratsioonigradient ning ained tuleb filtraadist ATP energiat kasutavate mehhanismide abil välja tuua. Vesi järgneb piki osmootset gradienti.) Passiivne (ained, mis liiguvad piki elektrokeemilist gradienti, kasutavad avatud kanaleid või difusiooni; ei vaja aktiivset transporti) 2/3 tagasiimendumisest toimub proksimaalses väänilises torukeses. Mõned ained viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli(ATP),selline eritamine- sekretsioon.
glükoos,aminohapped.(k/Na-ATPaas)Henle lingu alanev säär ei lase läbi Na+,vett laseb hästi,ülenev säär resorbeerib hästi Na+,ioone,vett ei lase.Vee imendumine alanevas osas soodustab Na+ imendumist üleval osas,koevedeliku üleläinud Na soodustab vee väljumist Henle lingu ülemises osas. Tagasiimendumine saab olla: Aktiivne (filtraadis sisalduvad ained sama kontsentratsiooniga, mis plasmas, seega puudub kontsentratsioonigradient ning ained tuleb filtraadist ATP energiat kasutavate mehhanismide abil välja tuua. Vesi järgneb piki osmootset gradienti.) Passiivne (ained, mis liiguvad piki elektrokeemilist gradienti, kasutavad avatud kanaleid või difusiooni; ei vaja aktiivset transporti) 2/3 tagasiimendumisest toimub proksimaalses väänilises torukeses. Mõned ained viiakse uriini otse läbi neerutorukeste epiteeli(ATP),selline eritamine-sekretsioon.
limaskestas ja neerupäsmakestes. Pidevusetu (katkelise) endoteeliga kapillaarid (maksas, põrnas, luuüdis) Veresoone seinas olevatest suhteliselt suurtest rakkudevahelistest mulkudest pääsevad läbi nii makromolekulid ja ka verekehakesed. Kapillaaride läbilaskvust vähendavad ühekikiliselt paiknevad võrgutaoliselt asuvad peritsüütide rakud . Ainete vahetus vere ja kudede vahel toimub difusiooini teel: dn/dt= D*A*dc/ dx Dn/dt pindala A ajaühikus läbinud osakeste arv; dc/dx-aine kontsentratsioonigradient teelõigul x; D-difusioonikoefitsient. Vee ja veeslahustunud ainete vahetus vere ja kudede vahel sõltub vereplasma ja koevedelike valkude osmootse rõhu ja kudede hüdrostaatilise rõhu ja kapillaaridsisese vererõhu vahekorrast. Lümf ja lümfivool. Lümfisoonte võrgustik algab umbsete kindasõrmetaoliste terminaalsete terminaalsete lümfikanalitena diameetriga u 10-30 nanomeetrit. Rõhk terminaalsetes lümfisoontes on 10-15 Pa
Membraanipotentsiaal ja AP levik omavad nii passiivsete kui aktiivsete nähtuste tunnuseid. (NB!!AP puhul Na K liikumised alati päri kontsentratsioonigradienti) 27) Iooni tasakaalupotentsiaal, Nernsti võrrand. Iooni tasakaalupotentsiaal on selline membraani puhkepotentsiaal , mille tekitaks üht tüüpi ioon, kui membraan oleks läbilaskev vaid sellele Lipiidne kaksikkiht e fosfolipiidne membraan on hea elektriinsulaator. Elektri- ja kontsentratsioonigradient kokku on elektrokeemiline gradient. Rakk võib olla elektrilises tasakaalus ,aga ei pruugi olla keemilises tasakaalus. Iooni tasakaalupotentsiaali korra on iooni liikumine ühes suunas kontsentratsiooni gradiendi tõttu täpselt sama suur sama iooni liikumisega vastupidises suunas elektrilise gradiendi tõttu. Ioonide NETOliikumine saab nulliks. Kehtib vaid ioonide puhul- laenguta osakeste puhul lõpeb netoliikumine (aine sisse- ja väljavoolu vahe), kui kontsentratsioonid võrdsustuvad.
Suuremad immuunkompleksid murravad valgust oluliselt rohkem. On topeltimmunodifusioon (Ouchterlony meetod), mis võimaldab kvalitatiivselt määrata antigeene või antikehi (st vastab küsimusele jah/ei, üks või teine). Radiaalse immunodifusiooniga (Mancini meetodiga) saab kvantitaviiselt määrata antigeene või antikehi, st nende kontsentratsioonide määramist. Radiaalse immuunodifusiooni puhul on üks komponent valatud geeli sisse, puudub kontsentratsioonigradient ning difusiooni ei esine. Uuritava kontsentratsiooniga komponent asetatakse geeli süvenditesse, uuritav komponent hakkab difundeeruma kontsentratsiooni vähenemise suunas. Seos kontsentratsiooni languse ja difundeerumisraadiuse vahel on logaritmiline, kusjuures ka mõõtmisviga võimendub logaritmiliselt. Kolmandaks immuundifusiooni meetodi võimaluseks on selle kombineerimine elektroforeesiga. Selle juures eristatakse immuno-, rakett- ja vastuvoolu elektroforeesi
annaabi.ee 
