1917. aasta septembrist alates organiseeris Pitka Tallinna Omakaitset, millest aasta hiljem kujunes välja Kaitseliit. Vabadussõja algusest alates organiseeris Pitka soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist vajaminevaga. Merejõudude juhatajaks määrati ta 17. detsembril 1918. aastal, 1919. aasta septembrikuuks oli ta juba tõusnud kontradmiraliks. Peale vabadussõja lõppu osales Johan Pitka aktiivselt poliitikas ja elas mõnda aega ka Kanadas, kust ta 1929. aastal Eestisse naasis. Pitka surmaaeg ja -koht on teadmata, arvatavasti oli selleks september 1944. Pitkal on ka ohtralt teenetemärke ja aunimetusi: Vabadusristi I liigi 1. järk Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärk
aastal fregatt "Flora" komandöriks. Hilisem teenistuskäik Pärast naasmist maadeavastusreisilt jätkas Bellingshausen teenistust 1821. aastal 15. laevastikuekipaazi komandörina. 1826. aastal määrati ta laevasalga komandöriks, kuhu kuulusid laev "Konstantin" ja fregatt "Jelena". Laevasalga ülesandeks oli korraldada Vahemerel kaadriväemeeskondade praktilist meresõiduväljaõpet. Uue ülesande käigus ülendati Bellingshausen kontradmiraliks.1828. aastal saateti ta väljaõpetatud meeskonnaga vastpuhkenud Vene-Türgi sõtta Mustale merele. 1829. aastal määrati ta meeskonnaga laevale "Pariis". 6. detsembril 1830 nimetati Bellingshausen viitseadmiraliks ning kuni 1839. aastani teenis ta Tallinnas Balti laevastiku 2. Flotilli divisjoni komandörina. 15. juulil 1839. aastal määrati ta Kroonlinna sõjakuberneriks ja sadamakomandandiks. Aastatel 1841
tänapäeval pigem Aleksandri saareks nimetatakse. Elukäik Pärast naasmist maadeavastusreisilt jätkas Bellingshausen teenistust 1821. aastal 15. Laevastikuekipaazi komandörina, 1826. aastal määrati ta laevasalga komandöriks, kuhu kuulusid levad "Konstantin" ja fregatt "Jelena", mille ülesandeks oli Vahemerel kaadriväekipaazide praktiliseks meresõiduväljaõppeks, mille käigus ta ülenati kontradmiraliks. Elukäik 1828. aastal saateti ta väljaõpetatud laevastikuekipaaziga puhkenud VeneTürgi sõtta Mustale merele. 1829. aastal määrati ta laevaekipaaziga laevale Pariis. 6. detsember 1830, määrati ta viitseadmiraliks ja kuni aastani 1839 teenis Bellingshausenna Tallinnas, Balti laevastiku 2. Flotilli divisjoni
augustil 1821. aastal. Retke tulemused võttis Bellingshausen kokku 1831. a. ilmunud raamatus "Kaks retke Lõuna-Jäämerel..." Pärast naasmist maadeavastusreisilt jätkas Bellingshausen teenistust 1821. aastal 15. laevastiku komandörina. Aastal 1826 määrati Bellingausen laevasalga komandöriks, kuhu kuulusid levad "Konstantin" ja fregatt "Jelena". Selle ülesandeks oli Vahemerel kaadriväekipaazide praktiliseks meresõiduväljaõppeks, mille käigus ta ülendati kontradmiraliks. 1828. aastal suundus ta väljaõpetatud laevastikuekipaaziga puhkenud Vene-Türgi sõtta Mustale merele. Järgmisel aastal määrati ta laevaekipaaziga laevale Pariis. Alates 1830. aastast seilas Fabian Gottlieb taas Balti merel, nüüd juba viitseadmiralina. Oma eluea jooksul jõuti Bellinghausenit veel määrata Kroonlinna sõjakuberneriks ja sadamakomandandiks ning kuni 40 sõjalaevani ulatuva Balti laevastiku Kroonlinna eskaadri juhiks
maadeavastusreisist, mis aga avaldati rahapuuduse tõttu alles keiser Nikolai I abiga 1831. aastal. Pärast naasmist maadeavastusreisilt jätkas Bellingshausen teenistust 1821. aastal 15. laevastikuekipaazi komandörina, 1826. aastal määrati ta laevasalga komandöriks, kuhu kuulusid laevad "Konstantin" ja fregatt "Jelena", mille ülesandeks oli Vahemerel kaadriväeekipaazide praktiliseks meresõiduväljaõppeks, mille käigus ta ülenati kontradmiraliks. 1828. aastal saateti ta väljaõpetatud laevastikuekipaaziga puhkenud Vene-Türgi sõtta Mustale merele. 1829. aastal määrati ta laevaekipaaziga laevale Pariis. 6. detsember 1830, määrati ta viitseadmiraliks ja kuni aastani 1839 teenis Bellingshausen Tallinnas, Balti laevastiku 2. Flotilli divisjoni komandörina. 15. juulil 1839. aastal määrati ta Kroonlinna sõjakuberneriks ja sadamakomandandiks ja oli
1829. aastal abiellus Wrangell Elisabeth von Rossilloniga. 1829. aastal määrati Wrangell Venemaa Põhja-Ameerika kolooniate kindralkuberneriks Alaskal, kuhu ta jäi 5 aastaks, jätkates samal ajal loodusteaduslikke ning etnograafia-alaseid uuringuid. 8 8. juulil 1836 ülendati ta kontradmiraliks ja määrati augustis 1836. aastal keisririigi Laevaehitusmetsade departemangu direktoriks. 1838. aastal valiti ta lisaks eelnevale ka Vene- Ameerika Kompanii koloonia-asjade juhatajaks ning 1840. aastal Vene-Ameerika Kompanii peadirektoriks, kus teenis kuni 1849. aastani. Ferdinand Friedrich Georg Ludwig von Wrangell läks erru viitseadmirali auastmes ning kolis elama Virumaale Roela mõisa, mille ta oli oma perekonnale juba varem ostnud
· 1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu (Kaitseliidu) asutaja ja organiseerija koos kindral Ernst Põdder' iga peale EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918. · 17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks. · 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks · 21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (kontradmiraliks) · 1920-1922 Valve Liidu asutaja ja juht · 1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei · 1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde eesti asunduse · 1929 naasis Eestisse · 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees · 1931 asutas Lahinguvendade Klubi, temast sai Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees
1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu asutaja ning organiseerija koos Jaan Naarise ja kindralmajor Ernst Põdder'iga pärast EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918. 17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks. 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks 21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (kontradmiraliks); 1920-1922 Valve Liidu asutaja ja juht; 1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei; 1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde eesti asunduse; 1929 naasis Eestisse; 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees; 1931 asutasTallinna Lahinguvendade Klubi, temast sai Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees; 1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja;
· 23. juuni Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse Võidupühana. · 30. juuni eestlased jõudsid Riia alla. · 3. juuli Landesveeriga tehti liitlaste nõudel vaherahu Strazde koolimajas. · 23. august Karl Parts määrati Eesti soomusrongide diviisi ülemaks. · 17.18. september - Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Jaan Soots ülendati kindralmajoriks. · 21. september Johan Pitka ülendati kontradmiraliks. · 28. september algas Loodearmee pealetung Petrogradile, mida toetasid eesti üksused. · 29. oktoober Loodearmee üksused said Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema. · 18.30. november eestlased pidasid ägedaid kaitselahinguid Ingerimaal ja toimus Krivasoo lahing. · 28. november Eesti Merejõudude juhatajaks sai tervislikel põhjustel lahkunud Johan Pitka asemel mereväeleitnant Johannes Herm. · 5
juuni eestlased jõudsid Riia alla. 3. juuli Landeswehriga tehti liitlaste nõudel vaherahu Strazde koolimajas. 23. august Karl Parts määrati Eesti soomusrongide diviisi ülemaks. 26. august - August Korki juhitud Punaarmee 15. armee 10. Kütidiviis ja Eesti kütibrigaad vallutavad Petseri. 3. september - Irboska veretöö. 17.18. september - Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Jaan Soots ülendati kindralmajoriks. 21. september Johan Pitka ülendati kontradmiraliks. 28. september algas Loodearmee sügispealetung Petrogradile, mida toetasid eesti üksused. 29. oktoober Loodearmee üksused said Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema. 18.30. november eestlased pidasid ägedaid kaitselahinguid Ingerimaal ja toimus Krivasoo lahing. 28. november Eesti Merejõudude juhatajaks sai tervislikel põhjustel lahkunud Johan Pitka asemel mereväeleitnant Johannes Herm. 5. detsember Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
Kaitseliit. 1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu (Kaitseliidu) asutaja ja organiseerija koos kindral Ernst Põdder'iga peale EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918. 17. detsembril 1918 määrati ta merejõudude juhatajaks, 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks ja 21. septembril 1919 aseadmiraliks (kontradmiraliks). Aastatel 1920-1922 oli Pitka Valve Liidu asutaja ja juht. 1923 Asutas Rahvuslik- Vabameelse partei.1924 asus ta koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde Eesti asunduse, 1929 naasis Eestisse. 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees 1931 asutas Lahinguvendade Klubi, temast sai Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees.
annaabi.ee 
