EESTI KEELE REEGLID 6. KLASS 1. Hlikud jagunevad tishlikuteks ehk vokaalideks ja kaashlikuteks ehk konsonantideks. Hlikud jagunevad veel helilisteks (a, e, i, o, u, , , , , j, l, m, n, r, v) ja helituteks (k, p, t, g, b, d, f, h, s, , z, ). 2. Silbitamise reeglid. 1) ksik kaashlik tishlikute vahel kuulub jrgmisse silpi. 2) Kui krvuti on mitu kaashlikut, siis kuulub ainult viimane neist jrgmisse silpi. 3) Kui krvuti on kolm tishlikut, siis kuulub ainult viimane neist jrgmisse silpi. 4) Liitsnas silbitatakse iga sna eraldi. 3. Poolitamise reeglid. 1) hte thte ei jeta ksinda rea lppu ega kanta le jrgmise rea
Keeletüpoloogia-keeleteaduse haru, mis tegeleb maailma keelte ühisjoonte kirjeldamise ja süstematiseerimisega. Eesti keel on SVO keel, sest sõnade järjekord lauses on alus(subject), öeldis(verb), sihitis(object). Universaal-tunnusjoon. Üle 2000-de avastatud keeleuniversaali moodustavad inimkeelte tuuma. Neid on otsitud kaua, kuid suur osa omadustest on veel avastamata. Häälikud jagunevad vokaalideks(täishäälikuteks) ja konsonantideks(kaashäälikutest). Keele prosoodilised vahendid võimaldavad häälikujärjendeid erineval viisil hääldada. Vahendid on intonatsioon, rõhk, toonid, väited. Flektiivne keel- sõnavorme saadakse tüve kuju muutmisel (eesti, vene, inglise) vesi-vee-vett Isoleeriv keel- sõnad on sama kujuga, tunnuseid ei liitu, sõnadevahelisi suhteid väljendatakse sõnajärje ja abisõnadega (inglise, hiina) Agultinatiivne keel- sõnavorm moodustab sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel (eesti,
Nii on nn perfektsed konsonantsid priim, oktav, kvint ja kvart. Sisuliselt tähendab see, et põhitooni f1 ülemtoon järjekorranumbriga m on sagedusega , mis langeb kokku põhitooni f2 ülemtooni järjekorranumbriga n sagedusel ehk mida väiksemad on m ja n, seda lähemal on põhitoonile asuvad need ülemtoonid, mille sagedused omavahel kokku langevad ja seda suurem peaks olema konsonants. Sellest siis ka intervallide jaotus perfektsetseks ja mitte perfektseteks konsonantideks. Ometi võib üsna kergesti veenduda, et need intervallid, mida peetakse konsonantideks, ei kõla ühtemoodi kõigis oktavites. Kuulates näiteks klaveril tertsi do-mi suures oktavis, kõlab see akord märgatavalt dissonantsena. Liikudes allapoole, muutub kõla üsna veel enam dissonantseks. Kuid esimeses oktavis on seda akordi üsna meeldiv kuulata. Milles on asi? Mõnevõrra tõid asjasse selgust Hollandi püshhoakustikute R. Plompi ja W.Levelti katsed,
Häälikuõpetus. Häälik on keele kui suhtlemisvahendi kõige väiksem osa. Hääliku märk kirjas on täht ehk aabe. Tähed nende traditsioonilises järjestuses moodustavad tähestiku ehk alfabeedi ehk aapestiku. Eesti tähestikus koos võõrtähtedega on 32 tähte. 1. Eesti tähestik (koos võõrtähtedega) - 32 tähte. ABCDEFGHIJKLMNOPQRSSZZTUVWÕÄÖÜXY Häälikud jagunevad vokaalideks ehk täishäälikuteks ja konsonantideks ehk kaashäälikuteks. 2. Vokaalid ehk täishäälikud - 9 häälikut. AEIOUÕÄÖÜ 3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut. BDFGHJKLMNPRSSZZTV 4. Helilised häälikud - 15 häälikut. 9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V 5. Helitud häälikud - 12 häälikut. GBDKPTSHFSZZ 6. Sulghäälikud - 6 häälikut. GBDKPT 7. Võõrtähed - 9 tähte. CFQSZZWXY 8. Võõrhäälikud - 4 häälikut. FSZZ 9
NT kama, kana, kala Mis on transkriptsioon? Transkriptsioon on häälikute ja teiste tähtsate foneetiliste tunnuste märkimine. NT rahvusvaheline foneetika tähestik IPA. Võib olla ligikaudne või täpne, sõltub eesmärgist. Täpses transkriptsioonis kasutatakse lisamärke. Kui palju erinevaid häälikuid maailma keeltes leidub? Kõige rohkem vokaale on saksa keeles 14, konsonante on keeltes 6-122. Mis on häälikute jaotuse aluseks? Häälikute jaotamine vokaalideks ja konsonantideks põhineb sellel, et vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid üldiselt mitte. Mis kirjeldab moodustusviisi ja moodustuskohta? Moodustusviisi puhul on oluline, mis ja kuidas toimub kopsudest nina või suu kaudu tuleva õhuga ja kuidas keele ja huulte asend kujundab tekkivat heli. Moodustuskoha puhul tuleb jälgida, millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse. Mis on koartikulatsioon? Koartikulatsioon ehk kaasahääldus on ühe hääliku mõju teise, lähedal asuva hääliku hääldamisele
Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused. Häälikutel ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid liigitatakse vokaalideks ja konsonantideks. Minimaalpaarianalüüs foneemianalüüsi põhiline meetod. Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus:vaar, veer, viir, voor, võõr-, väär, vöör. Erinevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis, st nad on eri foneemid. Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir
Retseptiivse ja ekspressiivse keele eristamine tähendab ühtlasi keeleoskuse (verbal comprehension) ja keelekasutuse (verbal fluency) eristamist. Keeleoskus on suutlikkus suulisest ja kirjalikust kõnest aru saada. Kitsamalt tähendab see suulise ja kirjaliku keele tuvastusvõimet. Keelekasutus on võime ise teistele mõistetavat suulist ja kirjalikku keelt tekitada. Keele algühikuiks on foneemid, mis jagunevad täis- ja kaashäälikuiks (vokaalideks ja konsonantideks). Foneemide detailse uurimisega tegeleb foneetika, milles eristatakse artikulaarset (häälduslikku), akustilist (helilist) ja auditiivset (kuulmise) aspekti. Foneetilises mõttes on suulise keele ehk kõne aktid 9-st faasist koosnevad: Rääkija Kuulaja Mõte Mõte
annaabi.ee 
