lõputöö jaoks antud intervjuus iseloomustas kui urbaniseerunud metropoliiti ning segatoidulist imetajat. Kuid minu ja ka paljude teiste arvates (eelnevalt mainitud grupitöö kaaskirjutajad ning intervjueeritavad) meenutab Pura pigem rebast või oravat. Oma uurimistöös leidsime, et Maakera tegelasel võib olla isegi potensiaali, kui teda inimestele põhjalikumalt tutvustada. Kuid seda esseed kirjutades leian, et Pura tekitab oma ebaselge päritolu tõttu pigem ebameeldivaid konnotatsioone (tervavad hambad jne), sest üks kiirtoitu reklaamiv rebane mõjub pigem ebameeldivalt kui sümpaatselt (ei tekita mingeid ahvatlusi enda ega toidu vastu). Telereklaamis ,,Käbe Maakera" on kasutatud ikonograafiliste elementidena Pura peale langevat valgusvihtu, mis võib pärineda köögiaknast (teatavasti on kevad väga päikseline aastaaeg) ning samuti kannab reklaami peategelane päikseprille (taaskord viide Päikesele ning kevadele). Otseselt
see on sündinud. Massikultuur..... 141014 dodekafoonia 1941.a. toob välja põhiprintsiibid, mis ära kuluvad (kuidas näeb kultuuritööstust toimimas – võtted ja protsessid). Populaarmuusika 3 väidet Adornolt: 1. standardisatsioon (kultuuritööstuse produktid standardiseeritud); mingi valem, mis edu korral leiab uuesti rakendust. Rakendus võib aset leida mõnda aega. Klassikalises käsitluses seda ei ole. Standardisatsioonil ei olnud halbu konnotatsioone, need tulid hiljem. pseudoindividualisatsioon – toonib tarbija jaoks, et valemil teine variatsioon? paneb unustama, et tegu standardiseeritud produktiga; kogemus homogeenne. 2. eskapism 3. sotsiaalne tsement – meie reaktsioonid on komformsed - kultuuritööstus teenib meie maharahustamise ja sotsiaalse aktiivsuse vähendamise rolli. Adorno ei näinud oma kultuuritööstuse käsituses dünaamikat. Tema näited on teistsugused.
1986) meediakasutamine, reisimine, millised peod. ,,Pinballis oli rõhk pallil, praeguses pacmanis oled sa suu" ehk meedia haarab noori palju rohkem endasse. Ja oluline on, et noored tõepoolest identifitseerivad ennast, see on nähtav, see on protsess. ,,Loomulik" ja ,,orginaalne" ei ole inimese sisene omadus, igaljuhul mitte nende jaoks. See asub kuskil väljaspool. Noored ise tahavad olla produktid, leiutada endale järjest uusi kasutusi ja konnotatsioone. Ehk siis noored ei ole tarbekaupade mõju või hõllanduse kütkes vaid need tarbekaubad vormivad (paratamatult) isiklikke ja kollektiivseid identiteete (Lipsitz 1994) 19. Millist osa mängisid naised tarbimiskultuuri arengus põhinedes pigem pessimistlikele vaadetele (näiteks Game & Pringle, Zukin, Galbraith)? Game ja Pringle (1984) Kodu on tarbimise tempel. Näikse justkui kinnitavat tarbimiskultuuri tekkimist. Kuid samas ei tähenda
kui ostab pakutava toote. Väitelaused asendavad pakkumist – ei kutsu üles ostma. Väite tõesust tõestatakse ideaalpildiga, seostub toote kasutamisega. Võidakse välja tuua ka toote mittekasutamisega seotud väiteid – hoiatav strateegia. Väite suhtelisusele viitab modaalverb „võima“. Sageli kasutatakse reklaamis enesekindlaid väiteid, mille tõesust pole esitatud, vaid eeldatakse, et lugeja usub, kui piisava kindlusega väita. Väidetes sisaldub palju enam konnotatsioone, mille peale mängitakse, kui lihtsalt väide. Igapäevases suhtluses kasutame väidetest rohkem küsimusi, hüüatusi, käske. Väitlauseid kasutatakse monoloogis. Tavasuhtluses on küsimused-vastused, hüüatused, ettepanekud – need väljendavad palju rohkem interaktiivset suhet inimeste vahel. Reklaamide puhul on tavalisim hüüatus: eesmärk panna inimest midagi tegema. Reklaamijad ei kasuta käsklauseid, et soovitada
globaalse integratsiooni kood, mis seob eelnevad koodid tervikuks ARMATUUR, KOOD, TEADE Üleminekul müüdilt müüdile jäävad armatuur ja kood samaks, aga teade muutub. Teated antakse edasi koodide abil, millel on oma grammatika ja leksika. Invariantne on just nende grammatika, aga mitte leksika (ja seetõttu ka mitte teade). Nüüd saab selgeks, mis on kivi ja puu vokalismi põhjuseks: heli edastajad tuleb valida nii, et nad kutsuksid samal määral esile teisi meelelisi konnotatsioone. Teatud abielemendid, mille kaudu on võimalik väljendada isomorfismi, mis on omane kõigile meeltest tingitud opositiivsetele süsteemidele. Järelikult võib kujutada tervikuna teatud ekvivalentsuste gruppi, mis ühendavad elu ja surma, taimetoitu ja kannibalide toitu, mädanevat ja mittemädanevat, pehmust ja kõvadust, vaikust ja müra. Võtmemüütideks on kulinaarsed (värske/mäda-nenud loodus, toores/keedetud kultuur)
,,kus" nad on (Turkle 1986) meediakasutamine, reisimine, millised peod. ,,Pinballis oli rõhk pallil, praeguses pacmanis oled sa suu" ehk meedia haarab noori palju rohkem endasse. Ja oluline on, et noored tõepoolest identifitseerivad ennast, see on nähtav, see on protsess. ,,Loomulik" ja ,,orginaalne" ei ole inimese sisene omadus, igaljuhul mitte nende jaoks. See asub kuskil väljaspool. Noored ise tahavad olla produktid, leiutada endale järjest uusi kasutusi ja konnotatsioone. Ehk siis noored ei ole tarbekaupade mõju või hõllanduse kütkes vaid need tarbekaubad vormivad (paratamatult) isiklikke ja kollektiivseid identiteete (Lipsitz 1994) Noortekultuuride väärtus Mis on noortekultuuride väärtus tarbimiskultuuri arengu seisukohast? Kas noored hakkavad vanemaks saades kultuuri mõjutama või hoiavad lihtsalt vanadest väärtustest kinni? Ühelt poolt noorte edu individualistlike valikute tegemisel sellistel aladel nagu reklaam, teenused - uus keskklass
annaabi.ee 
