Kompensatsioonimeetod (0)

LAPS JA TEMA  KASVUKESKKOND  TEHNOLOOGILISES 
TSIVILISATSIOONIS.
                               Võiksin öelda, et mul on vedanud , olin see põlvkond kes veel vaevu pääses hüppelisest 
tehnoloogilisest arengust lapsepõlveeas. Enda lapsepõlve mäletan kuidagi helgeliselt 
kraavides kolades ja puuotsas turnides.  Leian, et praegustel lastel on täiesti teistsugune 
elu. Aeg on edasi läinud ja ühiskond on muutunud ning samuti ka laste elu. Pean 
oluliseks  ühiskonnal   ajaga  kaasas käia ja muutuste suhtes olla positiivselt meelestatud. 
Praeguseks hetkeks on juba igal lapsel kes käib lasteaia viimases rühmas telefon, kas 
just nutitelefon aga ikkagi telefon. Kohati mulle tundub, et  mõni vähe jõukam 
lapsevanem  püüab lapsele võimalikut uue ja võimsa nutitelefoniga oma üleolekut ja 
positsiooni näidata. Telefon on kindlasti väga praktiline asi turvalisuse aspektis ja 
lapsevanem saab telefoni soetades lapsele kindlasti rohkem kindlustunnet.  Kui ma 
praegu  iseennast  või oma kursusekaaslasi jälgin loengu ajal siis enamustel on siiski 
nutitelefon või sülearvuti lahti ning seal kindlasti on lahti ka mõni sotsiaalvõrgustiku 
aken milles viibitakse. Olen juba ennast avastanud  telefonis  mõnes sotsiaalvõrgustikus 
lihtsalt sellepärast, et ma olen  harjunud seal olema isegi kui mul ei ole seal kellegagi 
suhelda või midagi tarka teha, puhtalt harjumus või  sõltuvus  ise arvaksin, et see on kõik 
pigem sõltuvus ning tänu sellel jääb ka loengus kuuldu väga pinnapealseks ja pärast on 
väga raske süveneda. Leian, et minul ja ka oma eakaaslastelt olen kuulnud , et tõesti on 
meil väga väga raske süveneda õpingutesse kui telefon laua peal vilgub ja ootab, et sa 
teada kääte võtaksid ja seal natukene oma aega mõtetuse peale kulutaksid, et pärast 
tagasi tulles oleks taas raske uuesti süveneda. Kui minul kui veel mitte tehonoloogiast 
mõjutatud lapsepõlvega inimsel on pisut raske tegeleda reaalsete asjadega tänu 
keskendumisvõime  puudulikkusele siis usun, et praegustel lastel kes on tehnoloogiaga 
käsi käes üles kasvanud võib see veel raskem olla. Kuid samas nagu ma ka ennam 
mainisin siis on oluline käia kaasas inovatiivsusega ning olla uuendusmeelsed siis äkki 
kuna kõik muutub hästi kiiresti ja järjest tehnoloogilisemaks siis ehk meie endine 
õppimisviis või  elamisviis  on aegnudnud. Ehk ongi praegu see hetk kus tulebki 
raamatud ja pastakaga kirjutamine unustada ja kolida ümber ekraanide  maailma. Ehk 
need lapsed kes praegu kasvavad ekraanide maailmas on järgmine põlvkond kes saavad 
tulevases maailmas paremini hakkama ja tunneb end kindlamat. Leian, et iga asi juhtub 
täpselt õigel ajal ja sellest tulenevalt arvan, et see tehnoloogiline areng ja maailma 
juhtubki praegu just sellepäras, et on aeg edasi  liikuda . 
Kuigu olen ma  kindasti  üks  nendest  inimestest kes ei poolda nutitelefoni andmist kolma 
aastasele  lapsele, et tal tegevust oleks. Kuid kui laps õpib ikkagi enda  ümbritsevast  
keskkonnast käituma ning näeb kuidas teised inimesed on koguaeg  ninapidi telefonis 
siis pole imestada kui teda ka see  ekraan  huvitama hakkab. Leian, et  nutiseadmed  
teevad liiga varases eas lapse kujutusvõimele ja arengule.
Esiteks on intensiivsete ja kiirelt vahelduvate ekraanilt kuvatavate ja vilkuvate 
impulssidega maast madalast silmitsiolek juba praeguseks tekitanud hulga närvilisi ja 
igavuse all kannatavaid lapsi. Päris elu ei sähvi igal  nurgal  vastu nagu ekraanidel ega 
ole pooltki nii kiire ja  põnev .Teadlasedki räägivad «ekraanide» levikuga  kaasnevast 
hüperaktiivsete ja tähelepanuhäiretega laste arvust. Teiseks ei saa arvuti vahendusel 
maailma tundmaõppimist õigeks pidada seni, kuni inimesel tuleb toimetada ka oma käte
ja jalgade ning kogu füüsisega. Motoorika areng, reaalsusest ja füüsilisest maailmast 
ettekujutuse saamine ei saa tekkida vaid klahvidel tippides või ekraani puudutades. 
Võimalikult erinevate asjadega reaalne  kokkupuude  ja kogemused annavad oma 
meeleliselt tajutavas mitmemõõtmelisuses ajule oluliselt rohkem vajalikku infot ja 
panevad asju uutes seostes nägema, ning mis põhiline – arenema. Kolmas kaalukas 
argument on harjumus, mille jõud on teatavasti suur. Kui maast madalast kas 
mugavusest või teadmatusest vaid arvutiga seotud harjumusi kujundada, on neist hiljem 
väga raske  vabaneda .. (Kristi  Vinter , 2012)  Kirjutab Tallinna Pedagoogilise  Seminari  
meediakasvatuse õppejõud, väikeste laste ja meedia uurija Kristi Vinter kirjutab 
Postimehe arvamusportaalis nutiseadmete kahjulikkusest.
Seega arvan, et laste kasvamine tehnoloogilises keskkonnas on paratamatu ning 
nende kokkupuude nutiseadmetega on iseenest  mõistetav arvestades kui palju me 
nendega ise igapäevaselt kokku puutume. Leian, et sellel on nii halbu kui häid külgi aga
eelkõige loodan, et lapsevanemad ei kasutaks nutiseadmeid lapsega tegelemise 
vahendina. Miski ei asenda selles kiiresti arenevas maailmas reaalselt suhtlust ja 
kontakti lapse ja vanema vahel. 
Reelika  Mägimets