Jaruzelskil tulnuks niisugusel juhul tugineda partei vanameelsele tiivale ja see oleks tähendanud enesetappu. See oleks tähendanud ka Gorbatsovi reetmist, sest tema pidas N Liidus armutut võitlust just samasuguste vanameelsetega. Jaruzelskit peeti Gorbatsovi perestroika ja glasnosti kõige usinamaks õpilaseks Ida-Euroopas. Nagu Gorbatsov, uskus ka Jaruzelski võimalusse, et paindlikum kurss, opositsiooni kaasamine dialoogi, annab komparteile võimaluse säilitada oma juhtpositsioon ühiskonnas. Just sellest usust lähtudes nõustus Jaruzelski alustama Solidaarsusega ümarlauakõnelusi, kus vaieldi kuni väsimusest ümberkukkumiseni Poola tuleviku üle. Just nendel kõnelustel langetati kommunismi seisukohalt saatuslik otsus - korraldada Poolas esimesed vabad valimised Ida-Euroopas. Tegelikult olid valimised ainult poolvabad, sest kommunistid reserveerisid endale kindla arvu kohti Seimis. Kuid kõikide
Poola kommunistid olid kaotamas kontrolli. Nõukogude armee ei saanud Poola sisse tungida, sest tulemas olid Moskva olümpiamängud, kus USA ja lääneriigid ei osalenud. NSVL juhid nõudsid Poolas korra taastamist, mis ei mõjunud. Kompartei juhiks pandi kindral W. Jarozelski. Esitati ultimaatum : kas surud Solidaarsuse maha või tulevad sisse Nõukogude tankid. 1981. detsember kuulutati välja sõjaolukord ning Solidaarsus keelati ära ning vangistati üle 10 000 inimese. Komparteile saadeti tagasi miljon parteipiletit. Surma sai üle 100 inimese. Solidaarsus suruti põranda alla. Võimude autoriteedile andis see vabadusaasta võimsa hoobi. Külma sõja ägenemine NSVL oli sügavas stagnatsioonis. USA presidentiks sai antikommunstlik Roland Reagen, kes käis välja idee, et USA peab käivitama sellise konkurentsi kava, millega NSVL ei suuda kaasa minna. Eesmärgiks seati külma sõja lõpetamine. Plaan: 1) pidi toetama kommunismivastast
võinud siinse looduskeskkonna hävitada. Samuti rääkis ta plaanist tuua sisse 150 000 immigranti kaevanduse tarvis. Järgmisena oli Lennart Merit näha tegutsemas loomeliitude pleenumil, mis toimus 1.2. aprillil 1988. aastal Toompeal. Loomeliitude pleenumit peetakse omamoodi Eesti taasiseseisvumise nurgakiviks. Heinz Valk kommenteeris pleenumit järgmiselt: ,,See päev oli ikkagi esimene niisugune kõva litakas, mis Eestis nõukogude võimule, komparteile ja KGB-le anti avalikult". Meri esitas pleenumil kõnetoolis eksistentsiaalse küsimuse ,,Kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu läheme?" ning tõstatas migratsiooniküsimuse, rahvuse kestmajäämise ning tulevikuprobleemid. Teet Kallas meenutas: "Need kaks päeva olid lihtsate ja selgete tõdede väljaütlemise päevad. Nii konkreetselt ja jõuliselt polnud seda Eesti NSV-s veel kunagi tehtud." Pärast seda viis Lennart Meri tee juba Rahvarinde ja Eesti Kongressi ridadesse. 23
Pr. vastupanuliikumist juhtis de Gaulle, kes oli pr. kindral, tegeles põhiliselt põhja aafrikas ja lähis idas. 1944. pärast pariisi vastamist sai temast ajutine riigipea. tal oli kindel ägemus sellest, millist riiki tahab luua. Eelmine vabariik näitas riigi nõrkust ja ta oli Pr. neljanda vabariigi ps taga, misvõeti 46.a. vastu. aga see ei rahuldanud teda ja ta astus tagasi, mille tulemusena tekkis tugeva parlamendiga riik, kus suur osa parlamendi koosseisust 60% aastatel 46-47 kuulus komparteile ja (sotsialistidel) ehk puhas vasakpoolne. Pärast tuli võimule vasakpoolsus, mis viis Pr. aktsiad ameerika ja usa silmis madalale. PR võeti arvestavaks alles potsdami kokkusaamisel teiste suurriikidel poolt. 1949 Pr. osaleb NATO loomisel, aga roll teisejärguline. Euroopa armee peamine mõte oli tagada olukord, kui sm jõuna kaardina ei ole - prantslaste poolt promotod euroopa armee, mis tähendab euroopa armeed ilma saksamaata, et tagada kontroll SM üle.
ritud rahulikus vormis, mis polnud suunatud mitte etniliste konfliktide lõkkele puhumisele ja massilise vägivalla eskaleerimisele nagu Kaukaasias (tüüpiline Armeenia-Aseri konflikt), vaid keskuse kontrolli alt vabanemisele kuni täieliku iseseisvumiseni. Eesti kuulutas end esimesena suveräänseks (Ülemnõukogu otsus 16. novembril 1988), millega algas nn seaduste sõda. Leedu kuulutas end esi- mesena iseseisvaks (Ülemnõukogu otsus 11. märtsil 1990). Baltikumis tekkis uus, komparteile alternatiivse poliitilise massiliikumise vorm – Rahvarinne (esimesena Eestis 1988. aasta aprillis), mis oli teistele eeskujuks. Liiduvabariikide komparteid ei represseerinud rahvuslikke liikumisi, vaid töötasid nendega koos, kaotasid oma võimu ja mõju. Baltikumist lähtus uue liidulepingu (ümber)sõlmimise idee, mille Gorbatšov esialgu tagasi lükkas, kuid hiljem võttis ta selle riskantse stsenaariumi üle. Eestis tuldi esimesena välja isemajandamise ideega (26. septembril 1987), mis
Samas oli kommunistlikus riigis odav arstiavija haridus, huvialadega tegelemine oli odav. Ka tööpuudust oli vähem, kõigil oli võimalus ära elada Kuigi idablokki kuulus vägagi erinevaid riike, olid valitsemismeetodid üldjoontes samad: o Võim riigis oli koondatud ühe, olemuselt kommunistliku partei kätte. Kodanikel polnud demokraatlikke vabadusi ega õigusi. Teistel parteidel võimu polnud o Komparteile oli allutatud kogu elu riigis – seekontrollid riigiaparaati, kõiki ühiskondlikke organisatsioone, kultuurielu. Kõrgemad ametnikud ja organisatsioonide juhid olid kommunistid või nende poolt ametisse määratud o Tohutu võim oli julgeolekuorganil, võim püsis otsese terrori või terrorihirmu abil o Majandus (tööstus ja kaubandus) oli riigistatud. Mõnel pool oli piiratud kujul lubatud eraettevõtlus,
Esimestel valimistel, mis pärast sõda toimusid ei saavutanud kommunistid enamust. Nõukogude Liit pani siseministriks Ungaris kommunisti, see andis käsu arreteerida kõik antikommunistid. 1948 - Ungaris oli säilinud ainult kommunistlik partei - Töörahva partei. Sama aastal sai Ungari juhiks Miklos Rakosi, kes laskis rajada hulgaliselt sunnitöö laagreid, et vangide abil ehitada vajalikud suuremad tööstusehitised. Kõige kauem pani komparteile vastu katoliku kirik, mille eesotsas oli kardinal Mindszebty. 1949 Ungari kuulutati Rahvavabariigiks ja võeti vastu sellekohane põhiseadus. Majanduses hakati teostama natsionaliseerimist, kurs võeti rasketööstuse eelisarendamisele. See tõi kaasa majandusliku katastroofi - kohutava inflatsiooni ja defitsiidi. 1953 - peale Stalini surma võeti Rakosi ametist maha ja peaministriks pandi Imre Nagy, kes lõpetas sundkollektiviseerimise ja rasketööstuse eelisarendamise
annaabi.ee 
