Tean ka üksikuks jäänud inimesi , kes on valanud oma nägemuse lahkunud inimese tunnetest luuleridadesse, eesmärgiga oma kibedust välja elada ja lahkujale valu põhjustada. Taolise "kirjandusliku võtte" puhul on kõige hirmsam, et kergem ei hakka tegelikult ju kellelgi. Veel vähem toob see kedagi tagasi. Kui teise inimeste tundeid saaks omal kombel "ümber" kirjutada, siis kirjutaksid paljud sarnaselt : "Kirjutaksin su tõtlikku sammu tagasihoitud kahetsuse ja süü; kirjutaksin su komistama tänava äärekivil; kokkupõrkes möödujaga laseksin sul reeta kaotatud enesekontrolli. Omaenda pähe kirjutaksin aimatavad mõtted; kirjutaksin aknapiitadesse krampuvad käed ja rinnale kukkuva pea. Sellesse pähe aga kirjutaksin halastuse ja andeksanni, otsuse ja loa- võid tagasi tulla. Pead tulema. Tule!" Jah, kirjanduse abil saab kirjutada konkreetsele inimestele pähe mõtteid, südamesse tundeid, pigistada silmist pisaraid, veiderdada erinevate maskidega
ta hetkel on ja unusta kes ta kunagi oli, oska näha tema maailma ja seda milline ta hinges on. Võid avastada selle inimese kohta palju uut ja huvitavat, mida paljud ei tea ega ka kunagi ei näe. Omada enda elus kedagi erilist on suur kink, veel suurim kink sellest on omada kedagi, kes on tõeline. See, kes on võidelnud ja tundnud valu, ei lase teisel inimesel seda tunda, ta kaitseb ja hoiab ära selle valu eest , kuid alati ei ole see võimalik. Ta ei lahku Sinu kõrvalt, kui peaksid komistama ja ei suuda enam tõusta, ta ulatab käe, et püsti tõusta ja annab jõu taas edasi liikuda. Teda ei huvita teiste inimeste arvamus, ei hooli sellest milline kunagi olid või kui palju takistusi elu teele toob. Tema jaoks on see kui kivi mille otsa ta korra komistas kuid eemaldas takistuse mis segas edasi liikumast. Ta innustab Sind liikuma unistuste poole, ei lase loobuda unistustest vaid süstib positiivsust ja tuletab meelde, et kui midagi väga, väga
"Persse" väljavaated on aga kaunikesti lubavad. /.../ Kujutagem nüüd endale ette, et longib kamp karvaseid, nälga trotsivaid kodutuid /.../ ja korraga satub nende teele lõvi, selline suur ja kuri, paljastades ebanormaalsete mõõtmetega kihvad. Kas nad hüüaks: "Lõvi!" Vaevalt küll. Nad karjuks seninägematus üksmeeles "Fuck!" ja pistaks kabuhirmus kes kuhu põgenema /.../. Kui mõni neist selle meeleheitliku põgenemise käigus peaks juurika või kivi otsa komistama, kas hüüaks ta siis: "Juurikas!", või "Varvas!". Ei, "Persse!" kõlaks ta karjatus” Tänan tähelepanu eest!
Jumal peaks olema naine Ivar Sild Jürgen Rooste, Sonetid. Taanilinn 1999. Kui on üleüldse raamatuid, millest võiks lõputult teisast kirjandust ehk kriitikat paberile panna, siis just see. Häda ongi, et Rooste esikkogu on nii mitmekihiline ja särav raske kuskilt alustada ning millegagi hõlmata. Kuna ma ei ole teab mis hea esseist ega teadlanegi, siis märgistan oma mõtted lihtlugejale mõistetavast ajaüldisest, keelekasutuse ning muud olulised ja teoreetilised targutused jätan pädevamatele. Tunnistan ausalt, et mul osaks õnn tunda luuletajat isiklikult, seega hindamine vaevalt objektiivne on. Kui Karl-Martin Sinijärv vaimustus Jürgenist vaid õhukese raamatu põhjal, nõnda mina hoopis rohkem teadlikuna noormehest endast ja lugenuna vähemalt kolm korda enam ta värsse. Ma arvan, et selline ettekiitmine on lubatud, sest tegelikult näitab juba "Õlekõrre" sarja kuuluminegi teatavat kvaliteeti. Sarja kujundus on minimalistlik ja kena ning sisug...
väljub vasika jalgade vahelt suur osa sellest veest, mis peaks sünnituse ajal vasikat eest tõukama. Ebasteriilselt antud sünnitusabi on ka üks enamlevinud emakapõletiku põhjuseid. Enneaegne sünnitusabi sel ajal, kui sünnitusteed pole veel täielikult avanenud, võib põhjustada sünnitusteede rebendeid ja kahel pool sünnitusteed paiknevate tagajalgade närvide vigastusi. Vigastuse tagajärjel halveneb tagajalgade koordinatsioon, lehmad hakkavad komistama, kõndimine on ebamugav. Sünnitusabi tuleb anda loote väärasendite korral (N: vasikas sünnib kõverdunud esijäsemetaga, häbemest ulatub välja üks esijäsemetest ja pea või ainult pea) ja vahel ka liiga suure vasika sündimisel. Väärrühte ei saa parandada vaagnaõõnes, seepärast lükatakse vasikas väituste vaheajal tagasi emakasse, haaratakse esijalgadest, vasikas pööratakse õigesse asendisse ja tõmmatakse uuesti vaagnaõõnde.
silmas. Hiljem läks Orozkul oma kambakaaslastega hirveema küttima. Ta läkski korda hirveema maha lasta. Jahipeal sundis ta osalema ning jooma ka vanaisa, kes muidu ei joonud, ning ka haigevoodis naiseõe poega103. Jahipidu lõppes emamarali surmast vapustatud poisi jaoks traagiliselt: ta uppus külmas Issõk-Kuli järve vees, ujudes valge laeva poole. Teel järveni astus ta hoovis üle vanaisa, kes lamas purupurjus olekus kustunud kolde ees; poiss pidi talle otsa komistama. Poiss läks Issõk-Kuli järveni, astus külma vette, hakkas ujuma valge laeva poole...ja uppus... Orozkul. Vanaisa ja naiseõe poja vastand. Erinevalt vanaisast ei hoolinud ta poisist üldse. Näiteks jättis teda täiesti külmaks portfell, mille vanaisa oli poisile esimeseks koolipäevaks ostnud 104 Orozkuli metsikus oli põhjustatud tema pere lastetusest. Seetõttu peksis ta oma naist Bekei'd, põlgas poissi
nus või koosinusfunktsioon ja mitte mõni teine sarnase kujuga perioodiline funkt- sioon. See kahtlus on igati õigustatud – on ju nii palju erinevaid perioodilisi funktsioone, miks peaks loodus just trigonomeetriliste funktsioonide otsa komistama? Ometigi komistab. Selle põhjendamine on aga juba pisut keerulisem ning nõuab ka paras- jagu füüsikat – huvitunu ja skeptik saab sellest lugeda lisapeatükist [lk 236]. Järgnevalt üritame aga intuitiivselt aru saada, kuidas perioodilised liikumised trigo- nomeetriaga seotud on, ja teeme seda kõige kaunima perioodilise liikumise, ring-
mujal. Maakera on ilmakehade keskel see halb naine, kes on osanud end hästi mukkida. Maakera on vististi kõige halvem kõigi ilmakehade seas, sest muidu poleks ta ennast nõnda võõbanud ja polsterdanud. Siit selgub, kui suur tähtsus on pettusel, valel ja silmakirjalikkusel, olgu ühiskondlikult või kosmiliselt, ning kui laiad alused on patulangemisel Eedenis. Inimene peab paratamata edev olema, inimene pidi paratamata iseoma nõrkustele komistama, sest isegi maakera, kus asume, on valelik, petis, silmakirjalik ja edev. Nõnda peab iga mõtte lõpuni mõtlema iga järelduse kas või absurdini viima, ainult siis hakkad maailma ja inimesi pisut taipama. Nii et lugege ja mõtelge, lugege ridade vahelt, siis räägime asjast lähemalt. Aga millal te koju sõidate? Jõuluks ei? Ma oleks teile mõned taimed kaasa annud, et oleksite võinud seal nende nimesid küsida. Hea siis küll. Kui see teil läbi, siis räägime, siis paneme õiged
annaabi.ee 
