Teine nõukogude kongress: * aeg- 1903 a. Nov. * otsused- võeti vastu rahu- ja maadekreet. * ühe otsuse iseloomustus- maadekreet tühistas mõisnike suurmaaomanduse ja lubas ära võetud mõisamaad talupoegadele jagada. 2) Nimeta Valgekaartlaste kindraleid, kus piirkonnas tegutsesid: admiral Aleksandr Koltsaki Siberis ; alul kindral Kornilov, - Lõuna-Venemaal, hiljem kindralid Anton Denikini ja Pjotr Wrangel ; Nikolai Judenitsi Eestis. 3) 2.märts 1917. - moodustati Petrogradi Tööliste ja Saadikute Nõukogu ja Riigiduuma Ajutise Komitee läbirääkimistel Ajutine Valitsus, mille etteotsa sai esialgu vürst Georgi Lovov, hiljem Aleksandr Kerenski. 24.-16. okt. 1917- Oktoobri revolutsioon ehk oktoobripööre. juuli- august 1917- VI (6.) kongress VSDTP. märts 1918- Nõukogude Venemaa
merejõudude laevadele - ristlejatele Rjurik ja Kreiser, millel teenides huvitus ta hüdrograafiast. 1898. aasta detsembris ülendati ta leitnandiks. Aastal 1900 kutsus parun Eduard von Toll ta Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia poolt organiseeritava polaarekspeditsiooni koosseisu. 21. juulil 1900 väljus kuunar "Zarja" Peterburist ning sõitis Läänemere, Põhjamere ja Norra mere kaudu Taimõri poolsaare piirkonda. Ekspeditsioonil avastatud maa-aladest nimetati Koltsaki nimega saar Kara meres ja poolsaar. Aastail 19041905 osales Koltsak VeneJaapani sõjas miiniristlejal "Serditõi", langes Port Arturi kaitselahingutes jaapanlaste kätte vangi ja viibis 4 kuud vangis. Pärast vabanemist aitas ta taastada Venemaa laevastikku. Pärast sõda teenis ta Sõjamerejõudude kindralstaabis, osales jäälõhkujate "Taimõr" ja "Vaigats" tegevuses. Samuti juhendas ta Beringi väina ja Deznevi poolsaare kaardistamisekspeditsioone
enamlastele.Kui Venemaa Saksamaaga rahu sõlmis, lubati korpusel Vladivostoki kaudu lahkuda ja Antanti poolel edasi Saksa vastu sõdida.Saksamaa nõudis korpuse peatamist. Tsehhid avaldasidrelvastatud vastupanu, Tsehhi korpusega ühines punaste vastu kohalik rahvas.Arhangelskis ja Murmanskis maabusid Antanti väed. Lõuna-Venemaal ja Eestis moodustati vene valgete armee. Antanti riigid tunnustasid Venemaa valitsejana admiral Koltsaki, kes juhatas Siberi armeed. Nõukogude Venemaaga sõdisid ka mitmed iseseisvust soovivad riigid, sh ka Eesti. Valgete armeed olid algul edukad, kuid hoolimatu vägivalla ja mõtlematu poliitikaga häälestasid nad vabastatud talurahva enda vastu. Igast ilmakaarest peale tungivad valged ei kooskõlastanud oma tegevust, sest iga kindral tahtis ise Moskvat vallutada, et valitsejaks saada. Punaarmee purustas valged kindralid ükshaaval. Koltsak, Judenits ja
Ivan Stepanovits Konev sündis 28. detsembril 1897 Vene Keisririigis Vologda kubermangus Lodeino külas. 1912. aastal lõpetas ta lähedal asuva Setkino kirikukooli. 1914. aastal alanud ilmasõda tähendas halvenenud rindeolude ja 19-aastaseks saanud Konevile 1916. aastal mobilisatsiooni. Esmalt tuli tal läbida õppused. Nende lõppedes sai ta allohvitseri auastme ning saadeti edelarindele. 1918. aastal ta demobiliseeriti. Samal aastal liitus ta bolsevikega.Vene kodusõjas võitles ta Koltsaki ja teiste valgekaartlaste vastu Kaug-Idas. 2 MS Kui Saksa Riik alustas 22. juunil 1941 sõda NSV Liidu vastu, siis määrati Ivan Konev juhtima 19. armeed Valgevene NSV-s Vitebskis, mis tekkinud katastroofilise olukorra tõttu oli Edelarindelt üle viidud Läänerindele. 19. armee piirati ümber, millest tulenevalt kandis tohutuid kaotusi. Juulist septembrini peeti lahinguid Smolenskis. Olles sattunud ajutisse soosingusse,andis Stalin talle 12
ülestõus (06-21.07.1918), talupoegade ülestõusud: (Tambovi kubermangus Aleksandr Antonovi juhtimisel (1920-1921); · siseriiklikud- vasakesseerid - III Vene revolutsioon ja rahvusvahelised vandenõud saadikute vandenõu, Sidney Reilly, Bruce Lockhard võimukukutamiseks jne. 1918. aasta suvel ei olnud 3/4 endise Venemaa Keisririigi territooriumist Nõukogude Venemaa enamlaste kontrolli all. 1920 Veebruaris 1920 vangistasid ja hukkasid enamlased Koltsaki. Kuu aega hiljem evakueeriti suurem osa Denikini vägedest Musta mere sadamate kaudu. Valgete kindral Peter von Wrangel üritas juunis Krimmist ette võtta suurpealetungi, et kasutada ära Venemaa samaaegset sõda Poolaga, kuid ka tema oli novembris sunnitud põgenema. 1921 Lahingutegevus järgmistes piirkondades: · Arhangelski rinne · Lõunarinne, Anton Denikin · Looderinne, Loodearmee · Tsaritsõni rinne, Peter von Wrangel · Läänerinne (Punaarmee)
Samal ajal (1919-1921) pidas bolsevistlik Venemaa sõda Poolaga, kus esialgne edu muutus augustis 1920 kaotuseks ("ime Visla ääres") ja poolakad jäid iseseisvaks. Bolsevikud olid sunnitud loobuma ka Balti riikidest. Ent Ukraina jäi Venemaa koosseisu, Mahno põgenes sügisel 1920. Augustis 1921 sai Punaarmee võidu isehakanud Mongoolia diktaatori Roman von Ungern-Sternbergi üle. Oktoobris 1922 vallutati Vladivostok. Viimase valgekaartlasena alistus juunis 1923 endine Koltsaki ohvitser Anatoli Pepeljajev (1891-1938). Sõjakommunism ja terror: Massilisi hukkamisi, arreteerimisi ja rüüstamist harrastasid kõik armeed, nii valged kui punased kui mustad. Mahno oli oma vägivaldsuse ja röövimise poolest veel eriti tuntud, samuti oli julmadeks valitsejateks Koltsak ning tolle järglased Semjonov ja Ungern-Sternberg. Revolutsiooni nimel ei kõhelnud ka Trotski läbi viimast inimeste massilisi
Kodusõjas võitlesid kommunistid ehk punased valgete vastu. Valged koosnesid kodanlusest, tsaari armee ohvitserideks, vene aadlike esindajatest, kasakatest, kulakutest ja ka keskmikest. Punaste poolel võitlesidvaesed talupojad, kehvikud, töölised, sõdurid ja madrused. Kodusõjaks loodi kommunistide armee - Punaarmee. Esimeseks komandöriks oli Vacietis. Valged: 47 Siberis koondusid valged Koltsaki juhtimisel ja andsid oma pealöögi 1919 suvel. Neile läks vastu punaarmee komandör Tsapajevi juhtimisel (tema adjutandiks oli Petka). Koltsaki armee purustati 1919 jaanuaris Siberis, Koltsak lasti maha. Denikin ründas kommuniste lõunast 1919 suvel. Neile sõdisid vastu eestlastest formeeritud punased kütti polgud. Wrangel 1920. aastal ründas Grimmist. Ta löödi kohe puruks. Wrangel põgenes väljamaale. Tema vastu võitles eestlasest punaarmee komandör August Kork.
Köstner. Lisaks Ants Piip ja Kusta. Delegatsiooni põhiülesandeks juriidilise tunnustuse saavutamine. Loodi suhteid nii võitjatest suurriikidega. Aga delegatsioon mingit erilist edu ei saavutanud - ei olnud huvitatud sekkumisest Venemaa asjadesse. Kasusaamise lootuses kaotanud riikide hüvede jagamisel tundus Antandi riikidele mõttetu hakata oma pead vaevama väikeriikidega nagu Balti riigid. Vene küsimuses võeti seisukohaks tunnustada Venemaa ülemvalitsejana admiral Koltsaki - pidi see-eest tunnustama Soome ja Poole iseseisvust ja pidi lubama, et kõik teised vähemusrahvused Venemaal saavad vähemalt kultuurilise autonoomia. Kui Koltsak keeldus neid täitmast, siis ega talle sanktsioone kehtestama ei hakatud. 1919. aasta suvel moodustati Pariisi rahvukonverentsi juures nö Balti komisjon, mis pidi läbivaatam Eesti ja Läti probleemid. Balti komisjoni ette kutsuti aru andma kõiki teisi, ainult mitte eestlasti ega lätlasi (käisid vene valged, käisid kohalikud
annaabi.ee 
