Tagajärjeks oli üha süvenev INFLATSIOON (raha väärtuse langus). Sellega omakorda kaasnes hindade tõus. Just üha süvenev inflatsioon murendaski Rooma riiki kõige enam. Aja jooksul usaldus raha vastu hoopiski kadus ja tekkis naturaalmajandus. Makse hakati maksma natuuras, näiteks teraviljas. 2. Vabade talupoegade kadumine, tekkis KOLONAAT. Kolonaat on väikemaapidajate ehk koloonide sõltuvusseisund maaomanikust, nende sunnismaisus (iseloomulik keskaja pärisorjusele), nad ei tohi lahkuda, sest naturaalmajandus vajas eelkõige töökäsi, sest raha, et töötajaid palgata, oli kaotanud väärtuse. Rooma keisririigi alguses oli väikemaapidaja ehk koloon (ld k colonus = põlluharija) vaba inimene, kes rentis maad. Kuid dominaadi ehk hilise keisririigi ajal võeti koloonidelt liikumisvabadus.
Neid võib nimetada koloonideks. Keisririigi ajal omandasid nad suurematähtsuse. Nende kõigelevinum maksuvorm oli iga-aastane kindlaksmääratud rahasumma, mis fikseeriti üheks viisaastakuks. Kolonaadi levikut keisririigi algusajal ei ole võimalik kindlaks teha, kuid üldine suundumus on siiski, et nende arv kasvas. Kuigi rendileping kehtis reeglina viis aastat, jäid koloonid tavaliselt maavaldusesse pikemaks ajaks. Orjatöö asendus järk-järgult koloonide tööga. Ka palgatöölistel oli Rooma põllumajanduses tähtis roll. Neid mainib ka Varro, kelle arvates tuleks töölisi kasutada ebatervisliku kliimaga piirkondades, sest palgatöölise surm toob kaasa vähem kahju kui orja surm ning neid tasub ka rakendada ohtlike tööde puhul. Rooma talupojad moodustasid vägagi mitmekesise kihi maaomanikud, palgatöölised ja rentnikud. Neid kõiki ühendas tõsiasi, et nende elatis sõltus ühel või teisel viisil põllumaade harimisest.
23.09.09. 16.Mis on kolonaat? Colonus (mitmuses coloni) ehk asukas, talupoeg. Sunnismaine rentnik, väikepõllupidaja. Alates 3. sajandist Rooma impeeriumis, väike põllupidajate kiht. Mõisnikud vähendasid enda haritavat põldu, jagasid väike rendikohtadeks. Neid said vabad talupojad, orjad. Koloonid esmalt vaba talupojad, kelle õiguslik seisund alates 3. sajandist muutus pidevalt halvemaks. Kuni 5.6. sajandini koloonid pigem vabad, mis siis, et seisund halvenes. Tehti vahet koloonide ja orjade vahel aga samas ka koloonide ja vabatalupoegade vahel. Koloonidel iseloomulik sunnismaisus. Koloonide osatähtsus Rooma põllumajapidamises oli arvestatav, massiline põlluharijate seas. Servus terrae maa ori. Alates 5. sajandi keskel on Ida-Rooma keisririigis sünonüümiks koloonidele adscripticii. Rahvaloenduses kinnitati adscripticii kindla talukoha juurde. Eestis glebae adscirptus sunnismaine talupoeg. 11. sajandil pärast Rooma Riigi langust kui
Diocletianus jätab need piirikaitseväeosad alles, kuid moodustab lisaks uued liikuvad väeosad, mida vastavalt vajadusele kiiresti paisati ohustatud piirkonda. Diocletianus viis ellu võrdsuse: kõik pidid maksma makse, ka senaatorid ja Itaalia elanikud. Maksude kogumise eest vastutasid rikkad linlased ja latifundistid. Kui summa täis ei tulnud, võeti see vastutaja varast. Latifundistid pidid andma sõjaväele täiendust vastavalt nende valduses elavate orjade ja koloonide arvule põllumajandustoodetes. See soodustas koloonide kinnistamist maa külge. Rooma sõjaväkke võeti teenima ka vangistatud barbarid. Samuti astusid Rooma teenistusse terved barbarite väesalgad. Suurte vägedega surus Diocletianus maha ülestõususud, tõrjus impeeriumi piiridest välja barbarid ja ehitas üles vanad piirikindlustused, mida täiendati uutega. Pingeline olukord sundis võime kahtlustavalt suhtuma igasugustesse rahvaliikumistesse
2-3 saj hakkab tõusma ka vabatp osakaal, kus sõltlastest vabatp on talu saanud ja renti maksnud. Nende osatähtsus on kasvanud. Varasemal ajal murranguline, et Ita ja mujal põllumaj orje nii palju ei kasut, siis tp on tendets natuke teine. Lisaks casaridele olid koloonid. Koloon tuleb sõnast colonus , lad k asunik/talunik. Algselt koloonid, kes allikatesse on tulnud , on olnud vabad tp mitte maaomanikud vaid renditp. Seda kuni 3 saj. Termin saab alguse 4 saj kui koloonide all mõistetakse tp, kes on sunnimaiselt rentnikud või väiketalupidajad. Rõhutatakse ka siis veel, et nad on homo libre ( vabad inim). Mida aeg edasi seda väiksem nende igusliku seisundi vahe on koloonidega. 6-7saj raske teha vahet koloonidel ja vabatp. Kolonaat mittevabadusvormina sai alguse 3- 4 saj , muutusid massiliselt kõige suuremaks tööjõuks nii ida- kui ka lääne-Rooma aladel. Hilisemal ajal põllutöö tehti suuremas osas ära just koloonide poolt.
talupoegade majanduslik seisukord oleks paranenud. Sõltuv talupoeg pidi oma isandale andma andameid, tegema tegusid. Kohustused olid aga erinevad. Ühes mõisas oli eri õigusliku staatusega talupoegade kohustus. Koloonid, sunnismaisus, pärisorjus. Varakeskaja naturaalmajanduse ja feodaalsuhete arenguga käsikäes kujunes talupoegade sõltuvus suurmaavaldajatest. Feodaalkorra kujunemise paratamatu eeldus oli sõltuva talupoegkonna, koloonide tekkimine. Feodaalide kui tootvast tööst vabade elukutseliste sõjameeste klass poleks saanud eksisteerida ilma talupoegade tööta. Kuna talupoegade tööta polnud maal väärtust, keelati talupoegadel maalt lahkuda: muudeti nad sunnismaiseks. Paljudes piirkondades anti feodaalidele õigus talupoja üle kohut mõista. Seetõttu oli enamik talupoegi Lääne-Euroopas IX-X sajandiks peaaegu täielikult isandate võimu all. Erinevused orja ja talupoja vahel olid kadunud, seetõttu sai
annaabi.ee 
