Erilised võimed omistati lindudele just seepärast, et nad said liikude kahe ilma – maa ja taeva vahel. Linnuluust teevad indiaanlased vilesid, linnusulgedega kaunistatakse pille ja iseennast. Esimene materjal, millest indiaanlased riideid tegid, oli loomanahk. Põhiliselt kasutasid nad nende loomade nahku, keda jahtisid ka toiduks. Mõned hõimud õppisid tegema riideid ka taimedest. Kõik riideesemed tehti käsitsi, tavaliselt naiste poolt. Indiaani köögi pärand ulatub aega enne koloniaalperioodi ja on tänapäevani säilitaud oma eripära. Köök põhineb toorainetel, mis levisid Ameerikas. Mõned toidud mängisid ka rituaalset rolli, näiteks praetud leib oli traditsiooniline toit pow-wow rituaalil. Kakao on Lõuna- ja Kesk-Ameerika indiaanlaste rituaalne jook, mille nimetus tähendas algselt kibedat vett. Indiaani muusika on meloodiline. Laule saadetakse tavaliselt trummidega. Indiaanlaste traditsioonilises muusikas on kesksel kohal vokaal. Lauldakse üksi, kooris või vastulaulu
H. Bhabha nimetab seda mittekodusolemise tundeks (unhomeliness), st, et inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles. KOLONISEERIJAD KOLONISEERITAVAD tsenter perifeeria Mina Teine, metslane Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni: 1. Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine 2
vabanemisega. Kuna dekoloniseerimise protsess on toimunud kipa aja vältel, puudutades väga paljusid rahvusi erinevates piirkondades, siis ei ole postkoloniaalset kogemust võimalik käsitleda millegi ühtsena. Kunagist Ameerika või Austraalia iseseisvumist polee võimalik võrreldaa nt mõne Aafrika riigi iseseisvumisjärgse olukorraga. Igal üksikul juhtumil on oma erijooned ja spetsiifika. Paljud kolooniad muutusid segaühiskondadeks, kus koloniaalperioodi kestel kreoolide ja mestiitsidena sündinud asukad domineerisid kohaliku töötava elanikkonna hulgas. Siit tuleneb ka hübriidsuse mõiste, millega tähistatakse sugunenud rahvuste keerulist sisemist hierarhiat ning keele ja kultuuri segunenud olemust. Oma kriitilises lähtealustes on ka postkolonialistlikud uuringud seotud prantsuse poststrukturalistide teadusliku programmiga. Kui poleks Derrida, lacani ja Foucault 1960. - 79.aastatel kasutusele toodud
Provintsid jagunevad regentkondadeks ja linnadeks, mis jagunevad omakorda ringkondadeks ning edasi küladeks. Rahvastikust 44% (2010) elab linnades. Suurimad linnad, rahvaarvu järgi on Jakarta, Surabaya, Medan, Bandung, Bekasi, Palembang, Tangerang, Makassar, Semarang, Depok. Kõige rohkem asuvad inimesed riigi lõuna poolsetel saartel, sest seal pole nii mägine kui riigi põhjaosas ja seal asuvad suuremad saared. Ülerahvastatus on probleemiks eriti Jaava ja Bali saarel. Hollandi koloniaalperioodi ajal hakati probleemi lahendama (20. sajandi alguses) inimeste ümberasustamisega madala inimasustusega saartele. Sama poliitikat jätkati ka pärast riigi iseseisvumist. 1980. ja 1990. aastatel. Jaavalt, Balilt ja Maduralt asustati inimesi ümber peamiselt Kalimantanile, Sumatrale, Sulawesile, Malukule ja Uus-Guineale. Kokku viidi perioodil 19492000 oma kodusaarelt minema üle 6 miljoni inimese. Nii ulatuslik ümberasustamine on tekitanud aeg-ajalt pingeid ja
ära oleku tunne. H. Bhabha nimetab seda mittekodusolemise tundeks (unhomeliness), st, et inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles. KOLONISEERIJAD KOLONISEERITAVAD tsenter perifeeria Mina Teine, metslane Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni: 1. Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine 2
ära oleku tunne. H. Bhabha nimetab seda mittekodusolemise tundeks (unhomeliness), st, et inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles. KOLONISEERIJAD KOLONISEERITAVAD Tsenter perifeeria Mina Teine, metslane Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni: 1. Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine 2
H. Bhabha nimetab seda mittekodusolemise tundeks (unhomeliness), st, et inimene ei saa end kuskil koduselt tunda, ta ei tunne end kodus ka iseeneses, ta on alatine psühholoogiline põgenik. Topeltteadvus ja mittekodusolemise tunne ei lõpe koloniaalvõimu lõppemisega, vaid on kestnud põlvkondade kaupa edasi, tänapäevani välja. Ka peale koloniaalvõimu lõppu on tagasipöördumine oma kultuuri juurde keeruline, koloniaalperioodi käigus on palju sellest hävinud, ka ei pruugi sel olla eriti palju kaalu. Paljud postkolonialistlikud kirjanikud kirjutavad põhiliselt kolonisaatorite e. inlgise keeles. Postkolonialistliku kirjanduse tunnusjooni: 1. Algne kokkupuude koloniseerijaga ja põliskultuuri katkemine 2. Eurooplase rännak läbi tundmata metsiku maa põlisrahvusest giidiga 3. "Teisestamine" ja koloniaalse rõhumise erinevad aspektid 4
annaabi.ee 
