ootamatusi! Kuid äkki kiskus ta nägu krimpsu, silmad kissi, hingamine peatus...ta tõmbas binokli silmade eest, kummardus ja ... atsihh!!! Aevastas, nagu näete. Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud. Kõik aevastavad. Tservjakov ei kohmetunud sugugi, pühkis rätikuga suud ja vaatas nagu viisakas inimene enese ümber: kas ta vahest oma aevastusega kedagi ei tülitanud? Kuid siin pidi ta juba kohmetuma. Ta nägi, et tema ees esimeses toolireas istuv vanahärra hoolikalt kindaga oma kiilaspead ja kaela pühkis ning midagi pomises. Vanahärras tundis Tservjakov ära tsiviilkindral Brizzalovi, kes teenis teedevalitsuses. ,,Ma piserdasin ta üle!" mõtles Tservjakov. ,,Pole küll minu ülemus, võõras, kuid ikkagi piinlik. Peab vabandust paluma." Tservjakov köhatas, kallutas keha ettepoole ja sosistas kindralile korva: ,,Vabandage, teie ekstsellents, ma piserdasin teid..
täidetud klaasseinaga kaste. Aastakümne vahetusel, kuni hukkumiseni autoõnnetuses aastal 1962, provotseeris Euroopas, Pariisi kunstielu Yves Klein (1928-1962), kes oli ka Nouveau Réalisme'i asutaja. Yves lõi alates 1947. aastast säravas ultramariinses toonis monokroomseid pilte ning samas toonis olid ka ta realistlikud skulpuurid ta pakkus neid ühevärvilisi siledapinnalisi lõuendeid ka näitusele, mis panid kohmetuma ka abstraktsionismimeelseid züriisid. Seda sinist värvi, mis olevat kõige abstraktsem, immateriaalsem ja kõige vabam subjektiivsest emotsioonist, nimetas ta International Klein Blue'ks (IKB)(tõlkes - Kleini sinine) ning patendeeris selle kogu kosmoses. Kümnend hiljem kinnitas ta lõuendile esemeid ning kattis siis need sama värviga, tuntuim töö selles laadis on ,,Käsna reljeef" (1958). ,,Kleini sinist"
oli naine, kes K. järel ukse sulges ja ütles, et teda oodatakse. Kohturuumi astudes nägi K., et ametnikud jaguneksid justkui kahte leeri, aga see oli vaid pettekujutelm. (Ametniku tundis ära ühe teistsuguse nööbi järgi. Spetsiifiline*) K. polnud mitte midagi ette valmistanud ja otsustas rääkida nii, nagu asi talle tundus. Kohtunikuks oli nooremapoolne mees, kelles K. autoriteeti ei näinud. Kõigele lisaks tegi K. nalja kohtuniku raamatu üle ja see võttis kohtuniku kohmetuma. K.le aplodeeriti (üks pool) ja sellest sai mees innustust. Ta hakkas veelgi vaimustunumalt rääkima ja tegi kohut küllaltki maha. Kogu selle tegevuse käigus astus kohturuumi seesama naine, keda K. oli enne eesruumis näinud. Tema tulek häiris pisut K.d, veidi aega hiljem nägi K. kuidas üks mees selle sama naise kinni võttis. Naine karjatas ja K. tahtis naist sellest päästma minna. Ta lahkus oma süükohalt kuid ametnikud püüdsid teda takistada. Alles nüüd mõistis K
järele teha, ent enamasti jäi Tamma püüdmatuks. Mis toimus Tamma sees, ei paistnud välja ja me ei saanudki teada, mismoodi ta ebaõnnestumist üle elas. Tagantjärele tundub, et see suurendas kummalisel moel ta veendumust, et tegelikult oleks lihtsalt sisse pidanud minema. Ja järgmine kord läkski. Sisse sai ta mitte ainult korvpalliväljakul. Ka elus. Sinna, kuhu tahtmist oli, sest see õigus kuulus talle justkui loomuomaselt. Selline enesekindlus pani ka kahtlejad kohmetuma ja arvama, et ju nii peabki. Paljud ju püüdsid harjutada ja Tammat jäljendada, ent seda sujuvust, vaistlikku platsitaju ja eriti oskust riski piiril balansseerida ei ole ilmsesti võimalik harjutada. Võib pingutada ja teha üha 20 paremini, ent siiski mitte kunagi päris nii, nagu tema seda suutis. See ei tähenda, et ta poleks olnud töömees. Pigem vastupidi tema nõudlikkus enda vastu oli andekusele
..tänapäevane loodus on mehaaniline, tööstuslik ja reklaamiga üleujutatud." Kunst loobugu individualismist, isiklikust eneseväljendusest ja unikaalsusetaotlusest, muutugu standartseks ja lõpmatult paljundatavaks. KUNSTNIKUD YVES KLEIN (1928-1962) Aastakümne vahetusel, kuni hukkumiseni autoõnnetuses aastal 1962, provotseeris Pariisi kunstielu Yves Klein. Juba 40-ndate aastate lõpul oli ta pakkunud näitusele ühevärvilisi siledapinnalisi lõuendeid, mis panid kohmetuma ka abstraktsionismimeelseid züriisid. 50- ndate aastate teisel poolel keskendus ta sinisele värvile, sest see olevat kõige abstraktsem, immateriaalsem ja kõige vabam subjektiivsest emotsioonist. Sealjuures pidas ta vajalikuks kuulutada ,,Kleini sinine" patenteerituks ,,kogu kosmoses". Oma sinisega kattis ta lõuendile kinnitatud pesukäsnu, saades nõnda originaalse poolpehme reljeefi. Sinist värvi kasutati ka ,,antropomeetriates", kus õhtukostüümides publiku silme all alasti
.tänapäevane loodus on mehaaniline, tööstuslik ja reklaamiga üleujutatud." Kunst loobugu individualismist, isiklikust eneseväljendusest ja unikaalsusetaotlusest, muutugu standartseks ja lõpmatult paljundatavaks. KUNSTNIKUD YVES KLEIN (1928-1962) Aastakümne vahetusel, kuni hukkumiseni autoõnnetuses aastal 1962, provotseeris Pariisi kunstielu Yves Klein. Juba 40-ndate aastate lõpul oli ta pakkunud näitusele ühevärvilisi siledapinnalisi lõuendeid, mis panid kohmetuma ka abstraktsionismimeelseid züriisid. 50- ndate aastate teisel poolel keskendus ta sinisele värvile, sest see olevat kõige abstraktsem, immateriaalsem ja kõige vabam subjektiivsest emotsioonist. Sealjuures pidas ta vajalikuks kuulutada ,,Kleini sinine" patenteerituks ,,kogu kosmoses". Oma sinisega kattis ta lõuendile kinnitatud pesukäsnu, saades nõnda originaalse poolpehme reljeefi. Sinist värvi kasutati ka
mõtlema. Noh, ja just siis läksid need kaks selli minust mööda mingisuguse pakiga kaenla all, ja ma arvasin, et nad on selle varastanud. Üks neist suitsetas ja teine tahtis tuld; nad peatusid otse minu ees, sigarid valgustasid nende nägusid, ja ma nägin, et suurem oli kurttumm hispaanlane, tundsin ta kõhe ära valgetest vurrudest ja seotud silmast, ja teine oli üks punase näoga kaltsudes mees.» «Kas sa nägid siis sigarivalgusel ka tema kaltsusid?» See küsimus pani Hucki hetkeks kohmetuma. Siis vastas ta: «Noh, ma ei tea, aga kuidagi ma justkui nägin.» «Siis nad läksid edasi ja sina . . . » «Järgnesin neile, jah. Nii see oli. Tahtsin näha, mis 175 lahti on, nad hiilisid nii salapäraselt. Püsisin nende kännul kuni lese aiamulguni, seisin seal pimedas ja kuulsin, kuidas kaltsudes mees lese eest palus, kuid hispaanlane vandus, et rikub tema näo, nagu ma juba rääkisin teile ja teie kahele. . . » «Mis! Kurttumm ütles seda kõike?» Huck oli teise hirmsa vea teinud
annaabi.ee 
