Paljudel juhtudel peetakse teda jumala poolt saadetuks või järgmist väärivaks eeskujuks ning seetõttu juhiks. Karisma puhul on oluliseks vaba tunnustus, mille eelduseks on usk, austus ja usaldus juhi vastu. Siiski psühholoogilisest aspektist on selline tunnustus viletsusest ja lootusest sündinud andumus. Kui peaks aga juhtuma, et seesama karismaatiline juht polegi võrdväärne kuju jumalale, hakkab tema karismaatiline autoriteet tõenäoliselt kaduma. Karismaatilisteks kogukondadeks peetakse autoritaarse korraga organisatsiooni, mille raames toimuvad karismaatilised suhted. Põhinevad taolised kogukonnad ühtekuuluvustundel. Tähtis on meeles pidada, et karismaatilisele domineerimisele on omane eirata igasuguseid reegleid. Olen nõus Weber kirjeldusega karismaatilisest domineerimisest, aga lisaksin ka seda, et vahel võib karismaatiline juht motiveerida alluvaid rohkem pingutama. Nii suudab mõnes ettevõttes
kujunenud on konkurents lasteaedade vahel ning suurenenud lõhe eliitlasteaias, tavalasteaias ja kodus kasvanud laste vahel. Etniline ja rassiline ebavõrdsus Üks ühiskonna sisese ebavõrdsuse allikaid on inimeste kuuluvus eri rassidesse ja rahvustesse. Inimkond on kõigil aegadel elanud gruppides . Etnos (kr.keeles) rahvas, hõim. Nii kaugele kui inimkonna ajalugu võime vaadelda või kujutleda, on inimesed jagunenud sugukondadeks , kogukondadeks, suguharudeks , hõimudeks , rahvasteks ja rahvusteks etnose ühtekuuluvuse ajaloolised põhivormid. Kuulumine mingi etnose hulka on emapiimaga sisseimetud teadmine. Maailmas rahvaid ca 1500(etnilisi gruppe ca 3000), keeli 6000 7000. Ennustatud on, et 90% neist kaob veel sel sajandil. Neist rahvusi: professionaalselt arendatava kultuuri, keele ja territooriumiga ca 1000. Poliitiliselt sõltumatuid rahvusriike ca 150 (riike üldse üle 190) .
milleks ongi väide ühiskondlikust lepingust. See muutvat valitsuse juba iseenesest ekspluateerijast (Goodwin 1994: 574). Ühiskondliku lepingu teooriat on teravalt kritiseerinud ka feministid, eelpooltoodule analoogiliselt. Koos valitsusega kritiseeritakse ka natsionalismi, selles nähakse püüdu oma territooriumi laiendada. Goodwin tsiteerib siinkohal William Godwini, kes arvab, et "[r]ahvus ei ole loomulik sotsiaalne üksus ja see tuleks jagada isemajandavateks kogukondadeks, millel pole territoriaalseid ambitsioone" (Godwin 1971: 210-214). Mainisin, et valitsuse osas olid sarnasel seisukohal ka marksistid. Küll oldi aga eri arvamusel küsimuses, kuidas oma seisukohti ellu viia. Anarhistid leidsid, et poliitika on indiviidi jaoks laostava mõjuga (nii ka võim järelikult): see, kes poliitilisi vahendeid kasutades võitleb edukalt muutuste eest, pääseb lõpptulemusena ise võimule ja nii hakkab kogu ring otsast peale (mõeldud on "poliitilisi vahendeid"
Sokrates (469-399 eKr), Platon (427-347 eKr), Aristoteles (384 322 eKr) ja Polybios (200-120 eKr) ratsionaalne mõtteviis arenes mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sokrates arvas, et valitsema peavad need kellelon teadmisi ja oskavad eraldada õiglust ebaõiglusest. Sokrates oli Platoni õpetaja. Platon asutas filosoofiakooli nimega Akadeemia. Platon arvas, et kuna inimese võimed on piiratud mistõttu ta üksinda ei suuda oma vajadusi rahuldada, siis kogunevad nad kogukondadeks ja läbi tööjaotuse suureneb heaolu. Platoni arvates inimeste eri ülesanneteks ettevalmistamine nõuab haridust. Platoni arvates inimesed jagunevad vooruste järg: valitsejate voorus on tarkus (sofia), sõdurite voorus on vaprus (andreia) ja ülejäänud inimeste vooruseks on mõõdukus(sofrosum) ning kui iga klass täidab oma rolli ega püüa teiste rolli üle võta, siis toimib polis õiglaselt ja harmooniliselt. Vooruste aluseks pidas hinge (tark omab ratsionaalset hinge, vapper hing ja
See antakse töölisele. Õiglase kaubanduse eesmärgiks on vabatahtliku litsentsisüsteemi poolt, kui taotleja parandada arengumaade väiketootjate nõustub järgima teatud kriteeriumeid, mis on tootmis-ja töötingimusi ning võimaldada neil kirja pandud Põhjamaade ökomärgise poolt areneda majanduslikult tasuvateks ja koostöös huvirühmadega. Need kriteeriumid sotsiaalselt jätkusuutlikeks kogukondadeks. hõlmavad kindlaksmääratud keskkonna-, Õiglane kaubandus on ka kvaliteedi- ja tervisenõudeid. Kriteeriumid on sertifitseerimissüsteem, mis seisab loodud eelkõige selleks, et edendada tooteid ja arengumaade väiketootjate huvide eest. teenuseid, mis kuuluvad kõige Õiglase kaubanduse idee on tagada keskkonnaohutuma hulka ja võtavad arvesse
Nende kahe printsiibi lahutamatus on ökokülaliikumise kaks juhtivat printsiipi. (Kirby 2003, 324). „Ökokülade loomise liikumine on ilmselt üks kõige terviklikumaid vastumürke globaalsest majandusest sõltumisele. Üle terve maailma inimesed ehitavad kogukondi, mis püüdlevad elada jäätmete- ja saastevabalt, ilma tänapäevase elu konkurentsi ja vägivallata.“ (Norberg-Hodge, 2010). Ökokogukondi võib pidada iseorganiseerunud ja ühistel väärtustel põhinevateks kogukondadeks, mida on maailmas tuhandeid. Euroopas on ökokülasid 311. (Peters & Stengel 2005). Tänaseks on ökokülade liikumine muutunud üle-maailmseks kodanikualgatuslikuks liikumiseks, mille eesmärgiks on elada koos inimgrupina, toetudes õiglasele maailmavaatele, konsensuslikule juhtimisele, loodussõbralikkusele ja sotsiaalsele mitmekesisusele. Globaliseeruva majanduse vastukaaluks tekkinud liikumist saab
annaabi.ee 
