poliitika endast kujutas. 20. juulil 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna enamus osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi ainult Põhja-Eestist. Venemaa tööpataljonidesse viidi ligi 32 000 Eestist mobiliseeritud meest. Sõja algperioodil eelistas Saksa väejuhatus kasutada Eesti Vabatahtlikke, minnes sundmobilisatsioonile üle järk-järgult. Soov maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogenu eest, oli peamine põhjus miks vabatahtlikult Saksa sõjaväkke mindi. Esimesed vabatahtlikud olid Suvesõjas osalenud metsavennad, kes tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahingud Eesti pinnal. Oma saatuse määramisel rääkisid kõige enam kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid kes olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Soomlastega ühinemine pakkus seda võimalust
peaks olema, näiteks ukselingilt, autoukselt, kraanikausilt, teiselt inimeselt. Mõnikord käib löögiga kaasas kõrvaga kuuldav heli. See on nagu miniäike meie elus. Inimene, kes tihti tunneb elektrilööki, teab tavaliselt juba ette, et nüüd ta saab “särtsu”. See võib teha ta ettevaatlikuks ning närviliseks. Just seetõttu võibki staatilist elektrit pidada keskkonda saastavaks nähtuseks. “Särtsu” kogenu püüab seda vältida. Ta puudutab ust enne avamist kiiresti sõrmega või läbi varruka, avab ukse küünarnukiga või tõukab selle küljega lahti. Teisele inimesele terekätt andes ei oska me tavaliselt aimatagi, et võime saada tugeva elektrilöögi, mis meid ebameeldivalt üllatab ja võpatama paneb. See on omamoodi naljakas, aga ometi ebameeldiv, eriti kui juhtuv on ette teada. Kuidas tekib ? staatiline elekter kahe materjali hõõrdumisel. Nende teineteisest eraldamisel
Küllap on igaüks meist tunda saanud elektrilööki sealt, kus elektrit üldse ei peaks olema, näiteks ukselingilt, autoukselt, kraanikausilt, teiselt inimeselt. Mõnikord käib löögiga kaasas kõrvaga kuuldav heli. See on nagu miniäike meie elus. Inimene, kes tihti tunneb elektrilööki, teab tavaliselt juba ette, et nüüd ta saab "särtsu". See võib teha ta ettevaatlikuks ning närviliseks. Just seetõttu võibki staatilist elektrit pidada keskkonda saastavaks nähtuseks. "Särtsu" kogenu püüab seda vältida. Ta puudutab ust enne avamist kiiresti sõrmega või läbi varruka, avab ukse küünarnukiga või tõukab selle küljega lahti. Teisele inimesele terekätt andes ei oska me tavaliselt aimatagi, et võime saada tugeva elektrilöögi, mis meid ebameeldivalt üllatab ja võpatama paneb. See on omamoodi naljakas, aga ometi ebameeldiv, eriti kui juhtuv on ette teada. - Et staatilist elektrit tunda, on vaja 3000-voldist laengut.
Kogemused aga tekivad mälust. Nagu ütleb Aristoteles: ,,Arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu" 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Selgitage seda. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine. Toon siinkohal sinna iseenda näite. Kui kogenu oskab ravida inimeselt depressiooni, sest tal on kogemus, ta on seda enne teinud siis kunsti valdajad teavad põhjust, kuid ei ole kindel kas nad tulevad toime ka depressiooni lahendamisega. Seda võtab hästi kokku järgnev: ,,Kogenud teavad 'et', kuid ei tea 'miks', kunsti valdajad aga tunnetavad 'miks' ja põhjust." 4. Mis mõttes need (inimesed), kes on kogenud, on edukamad kui need, kel on üldise teadmine (logos)? Selgitage seda ravimise näitega. Mis
Kunst on üldise teadmine, kogemus aga üksiku teadmine. Üksikteadmine on küll kõige tähtsam, kuid ta ei ütle mitte millegi kohta miks. Teadmine ja asjatundlikkus kuuluvad rohkem kunsti kui kogemuse juurde, me peame kunstitundjaid kogenuist targemaks. Kogenud ei tea põhjust, kunsti valdajad aga teavad. Teadmiste ja mitteteadmiste märgiks on õpetamine. Seetõttu peetakse kunsti rohkem kui kogemust teadmiseks, sest ühed suudavad õpetada, teised mitte. Kogenu tundub targemana nendest, kel on mingi meeltetjau, kunsti valdaja tundub targemana kogenutest. Inimesed imetlevad seda, kes esimeserna leiutas meeltetajude kõrval mingi kunsti, sest ta oli tark ja erines teistest ning tema leiutisest oli mingit kasu. Tarkus on teadus mingitest põhjustest ja algetest. Tark on see, kes teab kõike niivõrd kui see võimalik on, kuid ta ei oma üksikut teadmist. Tark suudab tunnetada raskesti tunnetatavat ja inimesele mitte kergesti taibatavat; igas teaduses
meetoditega. Karl Girgenohni põhijäreldus oli, et usulise kogemuse põhielemendid on intuitiivne mõtlemine ja mina-funktsioon. Intuitiivne mõtlemine on loovkogemusele sarnane kõikse ja tõese -- Jumala -- adumus. Mina-funktsioon tähendab seda, et Jumala tunnetamine puudutab inimest väga sügavalt, mõjutades tema tahet ja väärtushinnanguid. Kõik suuremad usulised liikumised on alanud kellegi usulisest kogemusest. Tavaliselt on nõnda, et kogenu ümber koonduvad pooldajad ja liikumine laieneb. Kui liikumine osutub elujõuliseks, siis hakkab ta aja jooksul üha enam organiseeruma. Tekivad usulised organisatsioonid ja institutsioonid. Paraku võivad usulised hiidorganisatsioonid pöörduda neid loonud usulise kogemuse vastu. Kui organisatsiooniline käitumine hakkab usulist kogemust lämmatama, tekivad organisatsioonis reformid või eraldumised, mis väärtustavad taas usulise kogemuse.
motiivid ja tahe, mida tuntakse seoses jumala või kõiksusega. Komponendid: kognitsioon, emotsioon, kehaasend, füsioloogiline seisund. Tüpoloogiad: metaanalüütiline (järeldav), erinevatele käsitlustele ja uurimustele tuginedes esitatakse usulise kogemuse loetelu, ja uurimuspõhine, konkreetse uurimuse abil selgitatakse välja usulise kogemuse eri tüübid. Usuline kogemus mõjutab usuliste liikumiste tekkimist ja kujunemist = lähteimpulss. Kogenu leiab endale järgijad, nende arvu suurenedes muutub vajalikuks organiseerumine. Liikumine saab püsima jääda siis, kui ta organiseerub, kujundab välja juhtimisstruktuuri, leiab väljundi ühiskonda, loob oma allorganisatsioonid, palkab põhiajaga töötajad ja korraldab oma hariduselu. 3. Dorpati eksperimentaalse introspektsiooni koolkond: tegutses Tartus 20 saj kolme esimese kümnendi jooksul. Liidriks oli Karl Girgensohn ja tuntuim esindaja oli ta õpilane Werner Gruehn
pimedusest ning olles näinud tõde, ei pöörduks ta enam vale poole tagasi. Küll aga pöörduks ta tagasi vaid selle jaoks, et kutsuda ka teisi valguse kätte ning tõde ja tegelikkust tajuma. 6. Mis juhtuks, kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi? Teised ei võtaks teda omaks nin hakkaksid teda pilkama, sest nad ei ole kogenud seda, mis on väljaspool koobast. Ja seda, mida inimene pole kogenud, on kerge mitte mõista ning hukka mõista. Samuti ei usuks nad kogenu juttu, sest nende mõisted reaalsusest ei klapi enam vangi omadega. 1. Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse? James kirjeldas alguses Chatauqua koosolekukeskust üdini positiivsel tooni. Ta ütles, et seal on ideaalne õhkkond töökas, arukas, jõukas, reibas jne. Seal on olemas absoluutselt kõik vahendid, millega rahuldada igasuguseid, erineval tasemel inimvajadusi. Põhimõtteliselt kirjeldas ta Chatauqua koosolekukeskust kui paradiisi maa peal.
annaabi.ee 
