arvu 12. Sünteetiline otsustus on ka lühim tee kahe punkti vahel on sirgjoon kuna sirgjoon ehk sirge kirjeldab kvaliteeti mitte pikkust. Kogemuse põhjal me avardame sirge üldmõistet, lisades et sirge võib ühtlasi olla ka lühim tee kahe punkti vahel. Kokkuvõtteks: sünteetiline tunnetus avardab ja lisab midagi uut subjekti sisule, analüütiline tunnetus lihtsalt seletab subjekti ja aitab meil subjekti mõistest paremini aru saada samas midagi mõistele lisamata. 3) Kogemusotsustused omavad objektiivset kehtivust ehk on üldkehtivad, see tähendab kõik inimesed tunnetavad mingeid objekte ühtemoodi. Tajuotsustused on subjektiivsed, ei saa nõuda, et kõik inimesed teatud objekte sarnaselt tajuvad. Kuigi mõlemad otsustused on kogemuslikud ehk empiirilised erinevad nad teineteisest. Otsustus tuba on soe saab olla vaid tajuotsustus kuna on subjektiivne, kuigi minu jaoks võib tuba soe tunduda ei ole see
mõistes. mõned kehad on rasked Sünteetilisteks otsustusteks rohkendab tunnetust, kuna lisab mõistele midagi juurde Tunnetus a posteriori meelelisest kogemusest lähtuv, sellel põhinev tunnetus ehk empiirilist laadi Tunnetus a priori meelelisest kogemusest sõltumatu tunnetus (tunnetus, mis pärineb puhtast arust ja puhtast mõistusest) ehk ratsionaalset laadi Aprioorsed teadmised on iseenesest selged ja kindlad, nad on paratamatult nii, nagu nad on Kogemusotsustused on alati sünteetilised Matemaatilised otsustused on kõik sünteetilised Tõelised matemaatikalaused on alati aprioorsed 7+5=12 sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (mõned kehad on rasked) analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (Kuld on kollast värvi metall) Erinevus sünteetilise ning analüütilisel on nende päritolu sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu ( sirge on
Predikaadis sisaldub midagi, mida subjektis pole / ei mõelda. Sama väide kehtib ka otsustuse, et mõni raamat on huvitav kohta.) Analüütilise ja sünteetilise otsustuse erinevus Kõigi analüütiliste otsustuste ühisprintsiibiks on vasturääkivuse seadus. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule midagi juurde . Sünteetilised otsustused vajavad teistsugust printsiipi, kui seda on vasturääkivuse seadus. Kogemusotsustused on alati sünteetilised. Analüütiline ainult seletab ega anna tunnetussisule midagi juurde, sünteetiline aga on avardav ning rohkendab antud sisu. Kant eristab tunnetusi tunnetusallika järgi kaheks. Tunnetusallikas on see, kust on tunnetus pärit. Tunnetus, mis sõltub kogemusest, on a posteriori, samas kui tunnetus, mis on kogemusest sõltumatu, on a priori.Kogemusest tulenev otsustus a posteriori, millel on empiiriline päritolu
võimalik puhas loodusteadus? Kui koodus tähendaks asjade eksisteerimist iseeneses, siis ei saaks teda iialgi tunnetada, ei a priori ega ka a posteriori. (§ 14) Loodus on asjade eksisteerimine, kuivõrd on see määratletud üldiste seadustega. Loodus on vaadelduna kui materialiter, kõigi kogemusobjektide kogum. (§ 16) Kanti huvitab looduse kui kogemusobjektide seaduspärasus. Seadus, millest räägitakse, ei ole empiiriline. Loodusseadus on aprioorset päritolu. Kogemusotsustused ei saa oma objektiivset kehtivust mitte objekti vahetust tunnetamisest, vaid üksnes empiiriliste otsustuste üldkehtivuse tingimusest; see aga ei sõltu iialgi empiirilistest ja üldse meelelistest tingimustest, vaid alati üksnes puhtast arumõistusest. (§ 19) Asjadest ei räägita kui iseenesest, vaid kui võimaliku kogemuse objektidest. Tegemist on asjaga tähenduses, et seda käsitletakse objekti kui sõltumatult kogemusest. Võimaliku kogemuse objekt osutub looduseks.
Igas otsustuses võib eristada: 1) spetsiifiliste mõistete rakendamist ja 2) viisi, kuidas neid spetsiifilisi mõisteid otsustuses ühendatakse, s.t. otsustuse formaal-loogilist vormi. Kanti väide on nüüd selline: kui seda, mis annab kogemusotsustustele objektiivsuse, ei saa tuletada spetsiifilistest mõistetest (need pärinevad lõppkokkuvõttes tajust), siis peab see seisnema kogemusotsustuste vormis kehastunud mõistetes a priori. Ja siis peab kõigi erinevate viiside jaoks, kuidas kogemusotsustused vastavatele tajuotsustustele objektiivsuse annavad, olema olemas üks vastav kategooria. Järelikult, kui me oleme võimelised üles leidma kõik kogemus- otsustuste võimalikud vormid, siis oleme me leidnud ka kategooriate lõpliku loetelu. Kanti sõnul ongi formaalne loogika kõik otsustuse vormid põhiliselt õigesti ära kirjeldanud. Seejuures rõhutab ta eriti seda, et formaalne – või nagu tema ütleb: üldine loogika – on
Analüütiline otsustus on eelistatad, mis annab üldisi ja paratamatuid teadmisi. Sünteetilise puhul on küsimus, et kuidas me põhjendame. Sünteetilised jagunevad a posteriori(empiirika alusel) ja a priori(mõistuse alusel). A porteriori puhul tekib universaalsuse küsimus, sest ei saa kõiki juhtumeid vaadelda. Ehk on võimalik a priori alusel lauseid moodustada? Loogikast üksi ei piisa. Faktiväiteid ei tohi olla loogikale vasturääkivad. Sünteetilised otsustused jagatakse klassideks: kogemusotsustused(sünteetilised, sest a prioris ehk mõistusest ei piisa, sest analüütilise puhul ei pea kogemusele tuginema) ja matemaatilised otsustused(analüütilise teadmise otsustused, kus piisab loogikast ja mõistusest, aga leitakse seos arutluskäiguga). Metafüüsika tegeleb ka kogemusest väljaspool olevaga. Hume’i järgi oli matemaatika ja metafüüsika erinevad ja nende tunnetusviisid on erinevad – üks analüütiline ja teine sünteetiline
annaabi.ee 
