püruvaadiks, mille transamineerimisel glutamaadiga moodustub alaniin. Mõned aminohapped sünteesitakse osaliselt kloroplastis ning osaliselt tsütoplasmas, kuid peamised prekursorid aminohapete sünteesiks sünteesitakse kõik fotosünteesi või fotosünteesi produktide modifitseerimise tulemusena kloroplastides. KOKKUVÕTE Fotosüntees on äärmiselt keerukas protsess, millest võtab osa hulgaliselt ensüüme ning kofaktoreid. Kloroplastis on välja kujunenud sünteesirajad enamiku vajalike sahhariidide, kloroplastilipiidide ning aminohapete sünteesiks. Lisaks sellele toodetakse sahhariide kõigi teiste rakuosade ning mitte fotosünteesivate rakkude varustamiseks. Seetõttu on fotosüntees äärmiselt kompleksne ning hästi reguleeritud protsesss. Fotosünteesi lähteaineteks võib lugeda süsihappegaasi ja vee, produktideks peamisel fruktoos-6-fosfaadi ning lipiidide sünteesi puhul ka dihüdroksüatsetoonfosfaadi
antioksüdant ja vabade radikaalide siduja. Teisi füsioloogilisi funktsioone vitamiinile E ei ole teada. Vees lahustuvad vitamiinid Vees lahustuvad vitamiinid on vitamiin C ja nn. B rühma vitamiinid. B rühma vitamiinid on eellasmolekulid mitmesugustele koensüümidele. Vitamiin B3 ehk niatsiin Vitamiin B3 all tuntakse nii nikotiinamiidi kui ka nikotiinhapet, mis mõlemad võivad olla prekursoriteks nikotiinamiidsete koensüümide sünteesil. Inimorganism on võimeline sünteesima neid kofaktoreid trüptofaanist lähtudes, ent protsess ei ole piisavalt efektiivne organismi vajaduste tagamiseks. 1 mg niatsiini sünteesiks kulutatakse 60 mg trüptofaani ja mõnedes taimsetes produktides sisalduv trüptofaan ei ole lihtsalt omastatav. Niatsiini sünteesi inhibeerib ka laialdaselt tuberkuloosi raviks kasutatav ravim isoniasiid. Niatsiinist sünteesitakse kaks erinevat koensüümi: NADH ja NADPH. Ainuke erinevus nende kahe koensüümi vahel on täiendav fosfaatrühm NADPH koosseisus,
Enhancer e võimendaja – väike DNA piirkond, mis peale transkriptsiooni faktoritega seostumist stimuleerib transkriptsiooni põhiliste geenipromootorite pealt. Enhaanser peab tulema promootori juurde. DNA-järjestus, mis võimendab transkriptsiooni ühel või mõnel geenil, isegi kui asub transkribeeritavast geenidest kaugel. Võimendaja toime molekulaarne mehhanism seisneb selles, et tänu valkude kompleksile tema sees ta lähendab RNA polümeraasi 2 ja transkriptsiooni kofaktoreid promootori aladega. 46. Epigeneetika mõiste üldkirjeldus Epigeneetika reguleerib geenide ekspressiooni, mis ei tulene muutustest DNA järjestuses Epigeneetilised mehhanismid jagunevad kolmeks: DNA metülatsioon, RNA-ga seonduv vaigistamine (miRNA-d ja siRNA-d) ja histoonide modifikatsioon. 47. Histoonide modifikatsioonid, nende funktsioon ja neid muutvad ensüümid Translatsioonijärgsed histoonide muundamised mõjutavad histoonide aktiivsust.
ülimalt oluline. Selleks on väga mitmeid võimalusi, alustades ensüümivalgu kontsentratsiooni reguleerimisest geeni ekspressiooni kaudu, aga ka substraadi ja produktide kontsent-ratsioonide kaudu, erineva toimemehhanismiga inhibiitorite abil, keskkonnategurite (temperatuur, pH jt) toimel jne. Paljud ensüümid täidavad katalüütilist funktsiooni üksnes tänu oma valgulisele koostisele, teised aga vajavad veel ka mittevalgulisi komponente ehk kofaktoreid, milleks võivad olla metallide ioonid või orgaanilised molekulid. Viimaseid nimetatakse koensüümideks. Kofaktorid stabiliseerivad reeglina ensüümi valkosa, kuid osalevad ka substraadi sidumises 66 ja otseselt katalüüsiprotsessis. Enamik koensüüme on vesilahustuvate vitamiinide (B- grupp, C jt) derivaadid. Ensüümireaktsioonide toimemehhanism Biokatalüüs on keeruline mitmeastmeline protsess, mille molekulaarset mehhanismi
- esimene reaktsioon toimub splassingukompleksiga. 5’ splaissingu saiti tekib cycl. Vaheühend, vabaneb 5’ eksoni 3’ ots, mis atakeerib 3’ splaissi, vabaneb intron, mis on seotud splassingu kompleksiga ja ekson. - isesplaissuvaid introneid (ei vaja lisakomponente, kui siis Mg ja ühevalentseid katioone, ribosüümid) on 2 tüüpi: 1) Tüüp II – sarnane premRNA splaissimisele, kuid ei kasuta välispidiseid faktoreid 2) Tüüp I – erinevad teistest, kuna kasutavad G-nukleotiidi kofaktoreid. G-nukleotiidi 3’OH atakeerib 5’ splassingu saiti, G-nukleotiid seotud 5’ otsaga, tsüklilist vaheühendit ei teki. - seda viivad läbi valgud, RNA ise ei osale - pärmide tRNA geenides esineb splaissimine, RNA on seal substraadiks Tüüp I ja II isesplaissuvad intronid lõikavad ennast välja preRNA-st, erinevalt mRNA intronitest ei pea nad olema tingimata mRNA-s. Pole oluline, mis polümeraas neid sünteesib – võib muu olla peale RNA polümeraas II
alus käes). Shiffi aluseid detekteeritakse redutseerimise kaudu, sest reaktsioon on pöörduv. Kui lisada reaktsioonile redutseerija NaBH4 või NaCNBH3, siis redutseerime Shiffi aluse äraLys-N(-H)-CH(-R 1)-R2, see on stabiilne. Ensüümid kasutavad palju ka kofaktorite abi ensüümi enda am.happe jääkidest ei piisa katalüüsi läbiviimiseks. Alati vajavad assisteerimist redoksreatsioonid, kasutada tuleb kofaktoreid nagu metalliaatomid või NADH, FADH, FMN jne. Tiamiini pürofosfaat-püruvaadi dekarboksülaas Pärit vitamiinist B1. Vastutab alfa-ketohapete dekarboksüleerimise eest. O OH H O C C C + O C O H3C O Tiamiinist saadakse koensüüm-diamiinpürofosfaat. Aktiivseks kohaks on C, selle CH3
annaabi.ee 
