spetsiifilise immuunvastuse. Antigeensed omadused on bakteritel, viirustel, parasiitidel, võõrastel kudedel ja rakkudel, võõrvalkudel, ka organismi enda geneetiliselt muutunud rakkudel. Samuti on antigeenseid omadusi mõnedel polüsahhariididel, kunsttehislikel polümeeridel jne. Omandatud rakuline immuunsus. Kui raku pinnal on organismile võõras antigeen, siis T-hävitajarakk hävitab selle raku perforiinproteiinide kaudu. Natural killer cells (NK) MHC I koesobivuskompleks I. Kompleksid paiknevad kõigil tuumaga rakkudel. Funktsioon: esitleb rakkude seest pärit valgufragmente T-lümfotsüütidele; kahjustamata rakke ignoreeritakse, võõrvalke sisaldavad rakke ründab immuunsüsteem. Kuna MHC I-d esitlevad tsütosoolist pärit peptiide, siis seda rada nim. tsütosoolseks v endogeenseks rajaks. Nii kaitstakse organismi viirusinfektsioonide ja keharakkude mutatsioonide eest. MHC II koesobivuskompleks II. Kompleksid paiknevad ainult mõnedel
spetsiifilise immuunvastuse. Antigeensed omadused on bakteritel, viirustel, parasiitidel, võõrastel kudedel ja rakkudel, võõrvalkudel, ka organismi enda geneetiliselt muutunud rakkudel. Samuti on antigeenseid omadusi mõnedel polüsahhariididel, kunsttehislikel polümeeridel jne. Omandatud rakuline immuunsus. Kui raku pinnal on organismile võõras antigeen, siis T-hävitajarakk hävitab selle raku perforiinproteiinide kaudu. Natural killer cells (NK) MHC I koesobivuskompleks I. Kompleksid paiknevad kõigil tuumaga rakkudel. Funktsioon: esitleb rakkude seest pärit valgufragmente T-lümfotsüütidele; kahjustamata rakke ignoreeritakse, võõrvalke sisaldavad rakke ründab immuunsüsteem. Kuna MHC I-d esitlevad tsütosoolist pärit peptiide, siis seda rada nim. tsütosoolseks v endogeenseks rajaks. Nii kaitstakse organismi viirusinfektsioonide ja keharakkude mutatsioonide eest. MHC II koesobivuskompleks II. Kompleksid paiknevad ainult mõnedel
Nahast neid kätte ei saa – peab olema autoloogne. Mis juhtub kui nahka istutada teise kohta. Võõra nahatüki puhul – kui erinevad MHC molekulid, siis revaskularsiatsiooni käigus jõuavad kohale imm rakud ja saab selgeks et on võõras materjal. Hävitatakse. Esimesel korral selline reakstiion. Uuesti proovides on tekkinud imm mälu ja helperid ja antikehad on olemas ja protsess - koe nekrotseerumine hakkab varem. Koesobivuskompleks (MHC) H-2 hiirel, HLA inimesel – palju polumorfseid ja mittepolümorfseid lookusi. Segatud lümfotsüütide reaktsioon? Immuunosupressorid - Tsüklosporiin A-inhibeerib IL-2 retseptori, kõik T lümfotsüütide aktivatsioon oli seotud IL2-ga retseptor blokeerida – siis immuunvastus kinni panna, FK506, rapamütsiin- blokeerib diferents. G1 faasi Mõningatel kohtadel on immunoloogiline priviligeritus aju, silm, emakas/monomorfne HLA –G, kui üldse pole siis NK hävitaksid. Loote immuunsus
) • fenotüübi kõrvutamine – Isendi välimust, lõhna vm tunnuseid võrreldakse oma vanemate, õdede-vendade, kolooniakaaslaste või iseendaga. Lõhn on paljudel loomadel (putukad, imetajad jt) üks tähtsamaid sugulaste äratundmise signaaltunnuseid. Näiteks imetajate ninas paikneb eriline vomeronasaalorgan, millel on tähtis roll partnerivalikus. Kuidas see toimib? Mõned uurimused heidavad sellele valgust. Imetajate genoomi teatud osa (suur koesobivuskompleks ehk MHC), mis varieerub isenditi tugevasti, määrab rakupinna valkude sünteesi ja on eriti tähtis immuunsüsteemi seisukohast. Nende valkude laguproduktid kujundavad isendi uriini (ja higi) spetsiifilise lõhna. Emased hiired eelistavad paaruda isastega, kelle MHC erineb nende endi omast, st mittesugulastega. Põhjus on mõistetav - nii välditakse lähisugulusristumisega kaasnevaid riske ja kindlustatakse järglastele mitmekesisem immuunsüsteem ehk haiguskindlus.
liikumine servade poole), pigem on sagedasem niisugune lammutav jaotus, kus säilub algvariant ning lisaks tekib eelistus mingi suurema erinevusega teise variandi suhtes. LV tingimuseks oli ka varieeruvuse olemasolu. Selles suhtes muret ei ole - kaugelt valdavalt on looduslikud populatsioonid väga varieeruvad - nii makrotasandil, kui ka geeni tasandil. On geene, kus on kirjeldatud sadu erinevaid variante. On terveid süsteeme, nagu seda on näiteks MHC - Major Histocompatibility Complex (suur koesobivuskompleks), mille alleelsete variantide arv inimpopulatsioonis on üle viiesaja kindlasti. Enamust neist variantidest saab selgesti jälgida vaid DNA tasemel - ja just see teebki DNA konkurentsitult võimsaimaks evolutsiooni uurimise objektiks. LV toimimise viimaseks ja oluliseks tingimuseks oli populatsioonisisene erinevus kohanemuses (fitness). Juhul kui mingile muutusele paremini adapteerunud indiviid ei oma tegelikku eelist reproduktiivses mõttes, ei toimu ka mingit
lambda ˂ 300 / 2 ˃6/4 kappa ˂ 300 / 1000 1/1 raske ahel (α, eeta) 300 / ˃ 100 9/8 - Hiirel ja inimesel tuleb toota 106 erinevat antikeha. - V – variaabel geenid - C – konstantsed geenid - antikeha tekib, kui veres on antigeen. Antikeha tekkeks peab antigeen minema rakku, kus see lagundatakse, tükid viiakse raku pinnale MHC kompleksiga. - MHC on koesobivuskompleks klass. Esineb kõikide somaatiliste rakkude pinnal. Paljunema hakkavad lümfotsüüdid, mis on parimaks immuunvastuseks. - 1 lümfotsüüt = 1 tüüpi antikeha - spetsiifilisus tekib somaatilise rekombinatsiooni tulemusena - J segment on variaabeli kõige varieeruvam koht Lambda perekond Konstantne osa (suurem enamus sellest geenist) ja teise osa (embrüonaalne) vahel on J-osa (join). Variaabelgeene on väga palju. J-segment on introni abil ühendatud konstantse osaga
annaabi.ee 
